/nginx/o/2016/07/12/5612481t1h748b.jpg)
Selleaastased ülikooliastujad on oma valiku teinud, erialade pingereas on arstiteaduse kõrval eesotsas informaatika, ärindus ja muud majanduslikult tulusad praktilised erialad. Tudengitest ei jää ilma ka humanitaarerialade õppekavad ja möödaminnes mainitakse, et humanitaarid on kah vajalikud ja tööturul mitte täielikult tõrjutud. Kiidulaulu lauldakse aga ikka neile noortele, kes on valinud IT, loodus- ja täppisteadused või elektroonika, kirjutab Tartu Ülikooli doktorant Helen Hint.
Pole ka erakordne, et «praktilises mõttes kasutuid» humanitaarteadusi lausa ebaolulisteks peetakse ja «pehmikutele» kõrghariduse andmist raha raiskamisena nähakse. Näiteks puutusin hiljuti sotsiaalmeedias kokku seisukohaga, et tuntud lasteraamatust ökofeministliku analüüsi kirjutamine ei ole teaduslikus plaanis võrreldav RTK (Real Time Kinematic) GPS-seadme ehitamisega ning nende tööde eest ei tohiks võrdset magistrikraadi saada. Selleks, kes jumalamuidu oma kraadi on saanud, peeti muidugi lasteraamatu analüüsijat - tema õige koht polevatki üldse magistrantuuris. Ehkki selline hoiak on (loodetavasti) erandlik, on humanitaaride avalik väärtustamine pigem harv nähtus.
Ometigi, uurimisvaldkondade mõtteline jaotamine vajalikeks ja ebavajalikeks on pigem lühinägelik. Hästi toimiva ökosüsteemi jaoks on kõik selle liikmed olulised: kui jäneseid on vähe, jäävad kotkad ja hundid nälga; kui mesilased oluliste tolmeldavate putukatena välja surevad, on ohus kogu inimkonna toiduvarud. Kui humanitaare jääb liiga väheks, oleme ilmselt samuti ohus.
Humanitaarteadlane oskab otsida ja leida seoseid eri nähtuste ja ideede vahel. Ta analüüsib inimkäitumist selle kõikvõimalikes vormides ja on treenitud «oma kastist» välja vaatama.
Ajalugu, antropoloogiat, keele- ja kirjandusteadust, õigusteadust, kauneid kunste, filosoofiat ja teoloogiat hõlmav humanitaaria sündis Vana-Kreekas ning tänapäevalgi ei puudu ühegi endast lugu pidava teadusülikooli õppekavast humanitaarteaduste valdkond.
Lihtsalt võrdluseks: kui miski osutub inimkonna jaoks täiesti mõttetuks, nagu nt frenoloogia või nõiajaht, siis see visatakse ajaloo prügikasti. Humanitaarteadustega pole seda aga juhtunud ning ei paista ka reaalset ohtu, et lähemal ajal inimolemuse uurimine elimineeritakse. Miks?
Vastus peitub nähtavasti selles, et tunnetuslikult ei ole me inimesed seetõttu, et oleme leiutanud autod ja lennukid ning arvuti ja programmeerimiskeeled. Renessansspoeet Dante Alighieri ei olnud olemuslikult teistsugune inimene kui 21. sajandi Homo Interneticus. Ta võis küll mõelda teistlaadi mõtteid ja läbi elada meile võõraid emotsioone, kuid mõtlemine ja tundmine iseenesest on õnneks tänapäevani säilinud.
Liiatigi, me ei mõtle ainult sellele (ega isegi mitte eelkõige sellele), kuidas täiustada viimast internetiside võrku või kuidas ehitada kunstlihast. Pigem on meie aju hõivatud sellega, kuidas oma kaaslastega arusaadavalt ja meeldivalt suhelda ning mida ja miks teised mingeid asju öeldes või tehes mõtlesid. Kiire pilk Maslow’ püramiidile kinnitab, et vajadus kuuluda rühma ning olla armastatud (ehk siis tinglikult humanitaarne tunnete ja tunnetuse aspekt) on tähtsamgi kui eneseteostus (ehk siis tinglikult tehnoloogiline aspekt).
Ent siiski - kui igaüks meist suudab (või kas ikka suudab?) ise mõeldes ja tundes inimese loomusega, st humanitaariaga tegeleda, siis milleks kulutada aega, raha ja energiat, et seda veel akadeemias õppida? Sellele küsimusele vastamiseks tuleb loobuda arusaamast, et teoloog õpib ülikoolis uskuma, filosoof filosofeerima, kirjandusteadlane raamatuid lugema ja keeleteadlane grammatikareeglid tundma.
Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2014-2020 «Teadmistepõhine Eesti» märgib ära humanitaarteaduste arendamise vajalikkuse, kuna see tagab eesti keele ja kultuuri säilitamise ning teadmiste edasiandmise ja rakendamise.
Humanitaarhariduse eesmärgiks (ja tulemuseks!) teadliku ja kriitilise ühiskonnaliikme kasvatamine. Humanitaarteadlane oskab otsida ja leida seoseid eri nähtuste ja ideede vahel. Ta analüüsib inimkäitumist selle kõikvõimalikes vormides ja on treenitud «oma kastist» välja vaatama. Sellega kaasneb oma ideede selge formuleerimise ja põhjendamise kunst. Lõpptulemusena saame kõrgharitud humanitaari näol juurde ühe empaatilise ja teist inimest (/keelt/kultuuri/religiooni/autorit jne) mõistva inimese, kes oskab küsimusi küsida ja ka küsimustele vastata.
Võtke lahti suvaline töökuulutus ja näete, et muude nõudmiste hulgas on alati esindatud selge eneseväljendus, hea suhtlemisoskus, tugev analüüsivõime. Isegi kui üks humanitaar ei tunne lähemalt Java või PHP hingeelu, võib tema rakendatavus seisneda kas või selles, et ta aitab nimetatud kvaliteete ka IT-spetsil omandada. Samuti on ühe ülispetsiifilise ja raskesti hoomatava teemaga tegelevatel uurimisgruppidel ja ettevõtetel tihti kasu inimesest, kes suudab nende tegevuse laiemale avalikkusele selgelt ja eelkõige huviäratavalt lahti seletada.
Sarnaselt rõhutab humanitaar- ja loodusteaduste sümbioosi olulisust teadusfilosoof John A. Dupré, kes intervjuus Sirbile tõi välja, et kui teadlane peab üldiselt keskenduma süvitsi väga kitsale probleemile, siis filosoofid näevad paremini neid kohti, kus eri projektide omavaheline tihedam kontakt väärtusi juurde looks. Dupré sõnul on samadest küsimustest huvitatud teadlaste ja filosoofide tööjaotus on erinev, kuna oskused ja probleemiasetused on oluliselt erinevad.
Humanitaaria üha interdistsiplinaarsemaks muutumisel on oluline osa ka digiajastu saavutustel. Humanitaaregi erutab digitaalsete meetodite ja võimaluste ulatuslikkus. Üldine suundumus on, et humanitaarerialade uurimistöös ja andmete esitamisel ning andmekogude loomisel ja haldamisel muutub infotehnoloogia järjest vältimatumaks.
Tänapäevane humanitaar peab valdama kas või mingil määral programmeerimiskeeli, olema kursis statistika meetodite ja nende rakendatavusega ning tundma üha suurenevate tekstihulkade koondamise ja säilitamise vahendeid. Niisiis on humanitaariast kujunemas igas mõttes valdkonnaülene distsipliin.
Tähelepanuta ei tohi aga jätta sedagi, et humanitaarial on iseenesest selge rakenduslik pool täiesti olemas. Näiteks Tartu Ülikooli etnoloogide loodud Rakendusliku Antropoloogia Keskus (RAK) on toeks juhul, kui numbritest jääb väheks, aidates vastata küsimustele miks ja kuidas. Nii on RAK teinud koostööd nii ettevõttega, nt Speak Smart, kui ka haridusasutustega. Vägagi praktiline ja ilma igasuguse kahtlusta ülioluline on nt Eesti Keele Instituudi töö: kvaliteetsete kaasaegsete sõnaraamatute, pädevate õigekeelsusnõuannete ja korrastatud erialaterminoloogiata oleks teineteisemõistmine raskendatud isegi tehnokraatidel.
Ja lõpuks, nagu rõhutas president Toomas Hendrik Ilves 30. juunil parimate koolilõpetajate vastuvõtul, siis ei kao kuhugi tegemised, mis eeldavad oskusi, mida ükski masin kunagi ei omanda: «See on inimeseks olemise kunst.»