Juhtkiri: noorte valikud ei anna nutulauluks põhjust

Tartu ülikool. Foto: Margus Ansu / Postimees

Noorte erialavalikud pakuvad meile huvi õige mitmel põhjusel. Siin saavad kokku erinevad tegurid, alates noorte enda eeldustest, huvidest ja nende kujutlustest, milline üks või teine valdkond on, kuni tööturu ootusteni ning arusaamadeni, millise eriala inimesi võiks ühiskonnas tulevikus rohkem tarvis olla.

Enamasti rõhutavad tööandjate organisatsioonid insenerierialade, loodusteaduste ning arvutitehnika ja informaatika olulisust. Viimaste puhul on lausa ilmselge, et kuigi informaatikuid koolitatakse mitu korda rohkem kui varem, jaguks tööturul ikkagi kohti veel rohkematele.

Teiselt poolt ei anna Eesti praegune tegelikkus põhjust suureks nutulauluks. Kui võrdleme ennast «jõukate riikide klubi» OECD 35 riigi keskmisega, siis ei paista arvud sugugi pahad. Eestis omandab iga kolmas magistriõppe lõpetanu kraadi just loodus- ja täppisteaduste või inseneriteaduse, tootmise ja ehituse valdkonnas. OECDs keskmiselt saab neis valdkondades magistriastme lõpetanu kraadi aga vaid iga viies. Võib-olla tõesti võiks Eestis nende osakaal veel suurem olla. Siiski tasub märgata, et maailma jõukaimates, inimeste otsustusvabadust austavates riikides ei õnnestu üldjuhul väga palju rohkem loodus- ja insenerialade poole kaldu olekut saavutada.

Viimases ajakirja Horisont numbris ütleb tööturu uurimisele pühendunud professor Raul Eamets: «Müüdid, et meil on liiga palju «pehmete» teaduste lõpetajaid, ei pea vett. Majanduse ja juura lõpetajaid vajatakse igas valdkonnas, riigiteaduste lõpetajatest lähevad avalikku sektorisse ainult pooled ja ülejäänud lähevad erasektorisse, mis kummutab veel ühe müüdi.»

Loomulikult ei ole ka õige kõiki ülejäänud erialasid, eluteadustest humanitaaraladeni kuidagi majandusvaenulikeks kuulutada. Arstierialade populaarsuse üle võib kindlasti rõõmu tunda. Suur konkurss tagab, et tulevased tohtrid on valitud võimekaimate seast. Pikas plaanis ei pruugi aga olukord selliseks jääda. Meist jõukamate Euroopa riikide ülikoolid ei suuda sugugi piisavalt arste koolitada. Tundub, et «liiga rikaste maade» noored ei ole valmis valima eriala, mille õppimine nõuab nii talenti kui ka suurt töökust ja tähendab edaspidigi palju rasket tööd keskklassi palga eest. Meenutagem kas või seda, et Ühendkuningriigis on üle kümnendiku kõigist meditsiinitöötajatest pärit just Ida-Euroopast.

Mõistagi vajab kogu tööturg ning ka erasektor selle osana nii humanitaare kui ka kunstnikke. Küsimus on selles, kuidas toetada ja arendada inimeste loomupäraseid kalduvusi nii, et nad leiaksid endale tööturul sobiva rakenduse. Kui näiteks kunstiakadeemias oli suurim konkurss graafilise disaini erialale, siis ei saa neile noortele kuidagi ebapraktilisust ette heita, sest just sedalaadi oskusi vajatakse muuhulgas kõikvõimaliku virtuaalse reaalsuse loomisel. Ilmselgelt ei saa me ka rahvusvahelises turunduses hakkama inimesteta, kes tunneks võõraid kultuure. Samuti tasub meeles pidada, et kui ülikoolide tähtsaim panus ühiskonda on lõpetajate mõtteavaruse, teadmiste ja oskuste kvaliteet, siis seda pole võimalik saavutada ilma tipptasemel teaduseta. Näiteks, kui sureb välja teoreetiline matemaatika, oleme peagi suures hädas enamiku teiste teaduste arendamise ja õpetamisega ning võime majandushüppest unistama jäädagi.

Seega ei peaks ilmselge praktilise suunitlusega erialasid, alusteadusi ja pehmeid valdkondi üksteisele ei- ja jah-vormis vastandama. Ühiskonna jaoks on küsimus enam-vähem mõistlike proportsioonide saavutamises ning selles, et õpetus oleks kõrgel tasemel. Noorele inimesele on aga peale tööturutarkade sõnumite tähtsad tema enda huvid ja unistused. Erialavalik on vaid harvade jaoks lõpuni ratsionaalne kalkulatsioon.