Tiit Ojasoo

FOTO: ANDRES HAABU/PM/SCANPIX BALTICS

Vaatame üle NO-teatri tänaseks tagasi astunud juhi käitumise ümber puhkenud skandaalis kõlanud poliitikute väljaütlemised. Põhiline väitlusküsimus oli: «Kas Ojasoo peaks tagasi astuma?», kirjutab väitlusseltsi kolumnis Eesti Väitlusseltsi tegevjuht Herman Kelomees.

Jaatav pool

Jaatava poole kõige selgemad esindajad on kultuuriministrile ja teatri nõukogule kirjutanud kümme riigikogu liiget. Avalduses on toodud selgelt argumendi kolm põhiosa – väide, seletus ja tõestus. Väidetakse, et teatrijuhi jätkamine oleks vale signaal ühiskonnale. Seletatakse, et see on nii sellepärast, et avaliku asutuse juhi käitumine on eeskujuks ning et tema käitumine kujundab norme ja hoiakuid. Tõestuseks tuuakse viide naistevastase vägivalla statistikale, samuti lause NO-teatri kodulehelt: «Teater NO99 on teater, aga veel palju enamat».

Viimase tsitaadi väljatoomise mõte jääb ebaselgeks, siin oleks olnud mõistlik rääkida NO-teatri märkimisväärsest rollist Eesti ühiskondlikus arutelus ning sellest, mil määral Ojasoo juhituna see roll edaspidi mõeldav või mittemõeldav oleks. Veel võib norida selle kallal, et ka naistevastase vägivalla statistika väljatoomine ei toeta toodud väidet ja seletust. Siinkohal oleks vaja tõestusmaterjali selle kohta, kuidas täpselt avaliku elu tegelaste käitumine kujundab norme ja hoiakuid. Vaja on seletust loogilise ahela väljatoomisega ning abiks oleks ka mõni teadusuuring. NO-teatri trupi avaldus rõhutab selle väljatoomise vajadust.

Eitav pool

Vaatame nüüd eitavat poolt. «Eraelulise vägivalla» kontseptsioone on meedias juba lahatud, käsitleme pigem viimaste päevade väljaütlemisi. Kõige silmapaistvamad neist pärinevad kahelt endiselt kultuuriministrilt, Jaak Allikult ja Rein Langilt.

Allik viib esimese asjana teema kõrvale: «Mina usun pigem, et neid ühendas võimalus NO-teatrist lahti saada. Sest just NO-teater ja Tiit Ojasoo on viimaste aastal jooksul valusalt ja ausalt «ära teinud» kõigile erakondadele.» Ehk oli see hoopis mõni Tiit Ojasoo kostüümis erakonna peasekretär, kes NO-teatri šantažeerimise eesmärgil naist jalaga kõhtu lõi? Allik väidab, et avalduse esitajate motivatsioon seisneb ärapanemises, mitte naistevastases vägivallas. See on klassikaline ad hominem – argumendi esitaja ründamine argumendi sisu asemel.

«Andekad inimesed on tihti halva iseloomuga ja võivad teha ka hulle tegusid. Nendega ümberkäimisest algabki kultuurijuhi kunst,» ütles Allik. Mida see tähendab? «Räägitakse, et teatrijuht peksis oma alluvat - antud olukorras peksis ikkagi mees naist ja õpetaja õpilast, mis on kõik samuti väga inetu, aga teatrijuht ei peksnud ometigi oma alluvat proovis või etenduse ajal, mis oleks hoopis teine asi.» Kuidas? Pidades silmas kümne riigikogulase argumenti, mis seisneb normide ja hoiakute kujundamises avaliku asutuse juhi poolt. Allik ei taha argumendile vastata ja püstitab põhiteemalt tähelepanu kõrvale juhtimiseks oma narratiivi ehk spinnib.

«Ojasoo võtaks praegu nii lavastajaks kui alalisele tööle mis tahes teater arenenud teatrikultuuriga riikides.» Tõesti? Mõni välismaa teater võtaks tööle inimese, kes sai eelmisest töökohast lahti vägivalla tõttu?

Need on vaid mõned repliigid Jaak Alliku väljaütlemistes, ent ka ülejäänus ei leia avaliku asutuse juhi käitumisnormide ja selle ühiskondliku mõju argumendi ümberlükkamist. Seega on argumenteerimise tasandil kümme riigikogulast selle väitluse võitjad seetõttu, et oponendid otsustasid mitte rünnata vastase väravat, vaid esineda publikule.

Teatriskandaal vs. vägivald

Rein Lang esialgu ainult repliigi tasandil sõna võtabki: «Riigireform on saanud sisse tõelise hoo. Parlamendisaadikud aitasid kultuuri haldusalast koondada terve teatri. Tehtud!» Ka hiljem ilmunud arvamusloos ei lükka ta ümber tagasiastumise nõudmise põhjendatuse argumenti.

Alliku ja Langi arvates on kogu see olukord vist «teatriskandaal» (vt ka «kirikuskandaal»), kus vägivalla teema on teisejärguline. Ei ole õiglane panna meid küsimuse ette, «kas nulltolerants vägivallale või teater?». Kui vägivallale kehtib nulltolerants, on avalikkusel õigus eeldada, et teatrijuhi käitumine ei sunni sellise valiku ette mitte kedagi ega anna ka võimalust «silmakirjalikult, oportunistlikult ja julmalt» käituvatele poliitikutele juhtunut ekspluateerida. Nii nimetab NO-teatri trupp osa skandaali kulgemises sõna või osa võtnud otsustajaid.

Trupist ja teistest teatri inimestest on  kõige rohkem kahju. Kas keegi kujutaks ette, et terava ühiskonnatunnetusega ja suurepärase sõnaseadmise oskusega näitlejatest ja teistest teatriinimestest koosnevat NO-teatrit julgeks mõni poliitik ahistada otsitud põhjusel? Võimalike pahatahtlike poliitikute jaoks on juhtunu pigem maast leitud põhjus. Lihtsalt kummarda ja korja üles. Kogu selle jama ärahoidmine oli Ojasoo võimuses.