Rein Lang: üldsus nõuab «Hamletit»!

Rein Lang. Foto: Sander Ilvest

Minu kuueaastase justiitsministriks oleku ajal ei tehtud ministeeriumis poliitiliselt vahet, kas mees peksis naist, naine meest, naine naist või mees meest. Me lähtusime sellest, et vägivald on vägivald ja igal inimesel on õigus kehalisele puutumatusele, kirjutab Rein Lang (Reformierakond, justiitsminister aastatel 2005–2011).

Inimene vägivallatses inimese suhtes, kes oli talle lähedane. Eestis kahjuks mitte just tavatu. Valdav enamik füüsilise vägivalla kasutajatest ei saa tegu tehes aru, et paneb toime kuriteo, või loodab, et tegu pole kunagi võimalik tõendada. Sellist olukorda on hakatud millegipärast nimetama ka lähisuhtevägivallaks. Naljakas termin. Mis oleks siis kaugsuhtevägivald?

Minu kuueaastase justiitsministriks oleku ajal ei tehtud ministeeriumis poliitiliselt vahet, kas mees peksis naist, naine meest, naine naist või mees meest. Me lähtusime sellest, et vägivald on vägivald ja igal inimesel, sõltumata tema soost, rassist, rahvusest, seksuaalsest sättumusest, haridusest jne, on õigus kehalisele puutumatusele. Me vaidlesime ja arutlesime selle üle, kuidas peaks riik ohjeldama vaimset vägivalda, mida esineb nii lähi- kui kaugsuhetes füüsilisest vägivallast palju enam. See vaidlus on tänaseni pooleli – isegi põhiseaduses expressis verbis keelatud vaenu ja vihkamise õhutamist pole tänaseni ühemõtteliselt karistatavaks tunnistatud.

Kahetsusväärselt levib väärarusaam, et vaimset vägivalda või lausa psühhoterrorit on lubatud rakendada lõpmatuseni, aga sellele traditsioonilise «kolakaga» vastamisel vuravad kohale politseinikud, prokurörid ja kohtunikud, kes asuvad kohe füüsilise vastuse andjat represseerima. Päris nii see siiski pole, aga ega seletamine, kuidas on, ka just kerge ülesanne ole. Eriti teatud meediatoodete tarbijale. Olen aga ise küll arvamusel, et vaimse vägivalla eest ei ole Eesti inimestel piisavat seaduse kaitset ja selle teemaga tuleks kindlasti tegelda.

Muidugi teatakse ja aktsepteeritakse justiitspoliitikat kujundavate ja rakendavate inimeste hulgas printsiipi, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt, kuid minu ja minu mõttekaaslaste arvates ei saa sootunnus iseenesest olla tänapäeval ebavõrdsuse ega ebavõrdse kohtlemise aluseks. Nii sama töö eest palga maksmisel kui ka kodus panniga äsamisel.

Praegu tundub poliitiline lähenemine olevat teistsugune. Minister Anvelt heiskas sootunnusel vägivallavastases tegevuses erineva lähenemise räbaldunud lipu ja nii polegi väga mõtet imestada, kui avalikku inforuumi jõuavad derivaadina käsitlused, mis «saavad aru» valge rassi vägivallategudest neegrite tsiviliseerimisel, «mõistavad» homoseksuaalide füüsilist ründamist või loevad «ajalooliseks paratamatuseks» sõjapõgenike loomadena karjatamist okastraadiga piiratud aladel. Kui sugu õigustab vägivallatsemist või annab vägivalla eest tugevdatud kaitse, siis miks mitte rass, rahvus, keel või muugi tunnus.

Kriminaalpoliitikas on vägivallaga võitlemiseks kaks lähenemist. Esimene on karistususuline – arvatakse, et hirm saada represseeritud hoiab inimesi õigusvastaselt käitumast. Karistus ei pea olema isegi karm, vaid vääramatu. Riigi nimel mõistetavat karistust ennast tulevatki käsitada teo heastamisena. Seega tuleb panustada õiguskaitseorganite võimekusse õiguserikkumistele reageerimisel. Teine suund seab esiplaanile õigusvastase teoga tekitatud kahju heastamise. Varalise kahju puhul on see lihtsam, kuidas aga heastada kannatanule kahju isikuvastase teo korral? Vana taliooni printsiip – hammas hamba vastu – tundub 21. sajandil vist imelik ja kui taandada heastamine üksnes kannatanule raha väljamõistmisele, võime ühtäkki avastada, et ühiskond jaguneb peksjateks ja pekstavateks varandusliku seisu alusel.

Üks selle teise õiguspoliitilise lähenemise elemente on just lepitamise instituudi õigusse sisseviimine. Seda on tehtud ka Eestis. Ja minu arvates edukalt. Sajad juhtumid, kus inimestevahelised suhted on millegipärast teatud hetkel muutunud vägivaldseks, pole saanud lahendust mitte riikliku repressiooni rakendamisega, vaid poolte keeruka lepitamisega. Mitte alati pole see õnnestunud, aga ega siis kohtus kõlaval häälel kuulutatud kriminaalkaristused pole samuti hoidnud kõiki inimesi tagasi uutest vägivallatsemistest. Vangis istunutest paneb uue kuriteo toime isegi iga teine.

Lepitusmenetlus kriminaalasja lahendamise viisina on olemuslikult kahe inimese leping. Üks teeb midagi, millega teise kannatused saavad teda rahuldaval viisil korvatud. See leping sõlmitakse riigi koolitatud ekspertide ja õiguskaitsjate osalusel. Mitte igasugune kokkulepe pole aktsepteeritav. Uue BMW eest end peksta lasta ei lubata. Riik ei saa lubada inimväärikuse alandamist, isegi kui väärastunud tundeeluga isik seda sooviks. Lepituskokkuleppe detailid on aga eraasi – isikuandmed, mille avalikustamiseks on vaja mõlema lepingupoole luba. Seadus keelab lepitajal otsesõnu avaldada kolmandatele osapooltele (sealhulgas meediale) mistahes asjaolusid kokkuleppe kohta.

Seadus ei keela prokuröril või kohtunikul, kes lepitamisega kokku puutuvad (olemata ise lepitajaks), otsesõnu minna lepituse asjaolusid turule kuulutama. Ent siinkohal on seadusandja lähtunud järjekordse sätte kirjutamata jätmisel ilmselt eeldusest, et õiguskaitseorganites töötavad mõistusega inimesed, kes ei sae oksa, millel nad ise istuvad, ja teavad, et seadust ei tule tõlgendada üksnes grammatiliselt. Võib-olla tegi seadusandja siinkohal vea. Kõikvõimalik lekitamine on süütuse presumptsiooni ehk põhiseadusliku keelu käsitada kedagi kuriteos süüdi olevana enne sellekohase kohtuotsuse jõustumist Eestis sisuliselt vetsupotist alla lasknud.

Miks on kriminaalasjas lepitamine teiste uudishimu eest peidetud? Aga just sellepärast, et eelkõige kaitsta kannatanu privaatsust. Kui kannatanu lepitamisega nõus pole, ei saa seda ka teha ja riiklik sunniaparaat karistab süüdlast nii, nagu seadus ette näeb. Kaasa arvatud kohtuotsuse avaliku kuulutamisega. Kannatanu õigused, sealhulgas ka õigus privaatsusele, peaksid olema kuritegude menetlemisel prioriteetsed. Vastasel juhul lisaks ju riik ohvrile veel omalt poolt kannatusi juurde, mitte ei leevendaks neid.

Kas õigusvastase teo toimepanija privaatsust tuleb lepituskokkuleppe puhul austada ja tema pahategu avalikkuse eest varjul hoida? See on juba keerulisem küsimus, kuid avalikustamise vastu räägib kaks tugevat argumenti: esiteks on väikeses ühiskonnas pahategija isikuandmete avalikustamisel kannatanu isiku ilmsiks tulek enamasti möödapääsmatu ja teiseks võib lepituskokkulepe olla pahategijale palju koormavam kui seaduses teo eest mõista võidav karistus. Just seepärast, et see on privaatsuse hind.

Lepitusmenetluse jõudmine avalikkuse ette, kui osalised seda ei soovi, diskrediteerib kogu Eesti õigusemõistmist. Miks peaksid inimesed usaldama seadusi ja riigi esindajaid, kui need ei suuda lubadusi pidada? Kui lepituse instituut ei ole enam usaldusväärne, hakkab Eestis toimuma hulgaliselt kinniseid kohtuprotsesse, mis ei aita millegipoolest kaasa ühiskonna vägivaldsuse vähenemisele, kuid koormab niigi ülekoormatud kohtusüsteemi veelgi.

Hans H. Luik leiab, et nüüdisaegse tehnoloogia juures on igasugune kohtupidamine ja riiklik menetlus olemuslikult pöördumatult ja paratamatult avalik. Ei tahaks selle seisukohaga kuidagi leppida ja õnneks pole sellega leppinud ka Euroopa Parlament, kes alles hiljuti võttis vastu uue Euroopa Liidu andmekaitsemääruse, mis seab isikuandmete töötlemiseks üsna karmid nõuded ja lähtub inimese vääramatust õigusest privaatsusele. Inimesed, saati siis veel kuriteo läbi kannatanud, ei kuulu avalikkusele ja pole mingit õigustust neid avaliku uudishimu rahuldamise eesmärgil seebiks keetmisele. Ka Eesti prokuratuuril ja kohtul tuleb selle uue regulatsiooniga elada ja oma andmetöötlus põhjalikult üle vaadata.

Aga mis sellel kõigel pealkirjaga pistmist on? Absoluutselt mitte midagi, aga tõmbab tähelepanu, eks ju?