Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledži liiklusohutuse õppekava juht Heli Ainjärv ütles Tartu liiklusraevu juhtumit kommenteerides, et liikluses ajab inimesi vihale moonutatud arusaam sellest, milline olukord oli ja kas tegu oli tahtlik.
Liiklusohutuse ekspert Tartu juhtumist: raev saab alguse sellest, kuidas olukorda enda jaoks tõlgendatakse (6)
10. juuni 2016, 14:27
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt olete oma karjääri jooksul näinud või kuulnud taolistest juhtumitest. Mis on see, mis paneb inimese liikluses niimoodi käituma? Umbes kuu aega tagasi leidis Tallinnas Lasnamäel aset intsident, kus üks autojuht ähvardas teist kurikaga.
Heli Ainjärv: Kui mõelda sellele, mis inimese vihaseks ajab. Kas ta on võimaline veel oma käitumist kontrollima või on ta vihast pimestatud ega mõtle, vaid käitub viha ajel.
Kust viha tuleb? Vihaseks ei aja mitte teised inimesed või olukorrad liikluses, vaid pigem viha genereeriv mõte. Olukorrale antakse tõlgendus, mis ajab vihale. See ettesõit ei aja vihale, vaid tõlgendus, mis see inimene sellele olukorrale andis. Vihale ajav tõlgendus on moonutatud arusaam sellest, milline olukord oli ja kas tegu oli tahtlik. Ehk siis on uskumus, et keegi käitub ülekohtuselt või sündmus on ebaõiglane. See on see, kust viha alguse saab.
Praegu pole veel kindlaks tehtud, milline olukord seal täpselt oli. Tihti tundub, et on eesõigus, sest ollakse harjunud, aga võib-olla oli liikluskord muutunud. Ma ei usu, et keegi sõidab ärritamiseks tahtlikult ette. Võib-olla oli ohvri tähelepanu mujal või oli ta oma mõtetes. Kui võtta olukorrast välja see, et tegu oli otseselt kellegi vastu, siis viha ka lahtub.
Kuidas liiklusraevu välja juurida? Kas aitab isiku trahvimine või tuleks ta viharavile saata?
Küsimus on selles, mis on viha ja kust see tuleb. Kui sellest ollakse teadlik, siis osatakse käitumist kontrollida.
Ma ei tea, kas Eestis eraldi viharavi kursusi korraldatakse, aga kriminaalhooldussüsteemis midagi tehakse. Näiteks Suurbritannias tehti dokumentaalfilm liiklusraevust. Seal õppis inimene pärast nelja kohtumist oma viha kontrollima.
Kui palju Te oma karjääri jooksul olete kuulnud taolistest juhtumitest? Kas sellised raevuhood liikluses on sagedased?
Ütleme nii, et must lammas torkab silma. See on nii eriline, et kui näed või kuuled sellest, siis tundub nagu seda oleks palju. Norm on siiski, et liiklusraevu on väga vähe.
Küsimus on ka, kustmaalt me seda liiklusraevuks nimetame. Kas raev on see, kui inimene hakkab kedagi lööma või ähvardama kurikaga. Või loeme raevuks ka muid liikluses toimuvaid samme?
Kui inimene satub sellisesse situatsiooni, kus keeratakse autole ette ja hüpatakse sõidukist välja, siis kuidas peaks käituma? Kas tuleks kiiresti minema sõita või üritada olukorda sõnadega lahendada?
Arvan, et sellisesse raevu minekuks, nagu Tartus, võis eelneda ka verbaalne suhtlus. Et olukord lihtsalt eskaleerus.
Kui inimene on raevus, siis pole mõtet temaga suhelda. Ei peaks avama ust ja tuleks kutsuda abi.