/nginx/o/2015/02/28/3818177t1hdfc6.jpg)
Nädala eest toimus Postimehes debatt kanepi legaliseerimisest Siim Tuisu ja Urmas Reinsalu vahel. Sama hästi oleks see võinud toimuda ka 10 aastat tagasi, sest väited ja sisulised aruteluküsimused ei ole vahepeal edasi arenenud, seda just peaasjalikult vastuargumentide osas. Ikka on kanep gateway drug, Holland, Portugal ja teised kanepi juba legaliseerinud piirkonnad äärmuslikud näited ning indiviidi vabadusele pannakse vastukaaluks rahva tervis, kirjutab väitluskohtunik Joosep Tiks.
Põhiline mure kanepi legaliseerimise küsimuses on selle ohutus või ohtlikkus. Reinsalu ja Tuisk tõid mõlemad näiteid teaduslikest uuringutest, aga nii, nagu puudub teadusmaailmas kanepi osas konsensus, puudus see ka meie väitlejatel. Legaliseerimisväitluste tõestuskoorem on juba keeruline oma olemuselt: kas ohutust on olulisem tõestada keelu kaotajal või ohtlikkust keelu toetajal?
Antud väitluses mööndi, et teatud oht kanepit siiski valdab, ent põgusa väitluse jooksul selle ohu sisust palju selgemat pilti ei saanud. Pigem jäigi kõlama Reinsalu kollitussõnana «oht», selmet vastata ohuga võrreldud ohutusele.
Saamaks selgem pilt kanepist, võrreldi seda tubaka ja alkoholiga. Veenvamaks selles võrdluses jäid Tuisu argumendid, et kanep on ohutum, kui praegu juba legaalsed meelemürgid. Reinsalu vastus ristküsitluses küsimusele, et kas alkohol on kanepist ohtlikum jäi keerutama midagi varieeruvatest mõjudest. Selle sama soojaga rääkis siis ta ka eelnevalt rahvatervisest, niisiis meelevaldselt kord kitsendades üldandmeid üksikjuhtudeks, kord jälle vastupidi.
Emotsionaalselt tundusid mulle Reinsalu mõtted heade argumentidena, niisamuti ka mure alkoholi- ja tubakaprobleemidele kanepi lisandumisena kolmanda probleemi loomisest. Ent neil puudus sisuline põhjendus, näiteks täpsem analüüs sellest, et millised need edasised probleemid meie ühiskonnas siis oleks või miks ei peaks kõik nii kenasti minema, nagu Tuisk seda lubab teiste riikide näidete varal?
Kui väitlus algas Tuisu poolt hästi, siis lõppes see paremini Reinsalu jaoks. Tuisk kas kaotas enesekindluse või muutus Reinsalu liiga üleolevaks, ent rääkides kanepi legaliseerimise asemel juba üha enam ravikanepist, tekkis Reinsalul võimalus tuua väitlusesse üha enam oma argumente, ignoreerides varasemaid Tuisu omi, ning viimaks kogu jutt ravikanepist hoogsa käeviipega laualt pühkida, vastates: ravikanep on ravimiameti asi, väitlus räägib ühiskondlikust reguleerimisest. Kaval mees see Reinsalu, väitlustehniliselt.
Viimase hinnangu andmiseks väitlusele peab korraks sammu detailidest eemale astuma ning hindama suurt pilti. Millal midagi keelata, millal lubada? Antud väitluses oli keelu kriteeriumiks oht, mis lõpp-kokkuvõttes ei olnudki eriti ohtlik. Reinsalu hirmud jäid lühidate repliikide tasemele ja olid pigem mõeldud hirmutamiseks, mitte hästiargumenteeritud väitluseks. Niisiis selle väitluse võitis Siim Tuisk.