Eesti rahvas on maailma ja Euroopa mõistes läbi ajaloo olnud väike ning mure rahva tuleviku ja püsimajäämise pärast ulatub juba ülemöödunud sajandi lõpukümnenditesse ja eelmise sajandi algusesse. Eesti rahvaarv oli 19. sajandiga peaaegu kahekordistunud, küündides miljonini. Pärast seda on kasv olnud õige aeglane ning põhilise kasvu andnudki Teise maailmasõja järgsete aastate sisseränne.
Juhtkiri: elada pikemalt, elada tervemana (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub, et veidi üle ühe miljoni ongi maksimum, mille meie väike maa ära toidab. Kui 19. sajandil sellele piirile lähedale jõuti ja see ka ületati, sai teadupärast alguse eestlaste intensiivne väljaränne ning paljud nooremad inimesed, kellel polnud oma maatükki, mis pere ära toidaks, läksid oma elu üles ehitama kuhugi mujale. Lennukaid loosungeid Eesti rahvaarvu kasvatamisest on hõigatud ka mõlemal iseseisvusajal, kuid loosungiteks ja õõnsaks populismiks on need hüüatused jäänudki.
Probleem ei ole tegelikult väikeses sündimuses, vananevas elanikkonnas ega selles, kas meid on miljon või kaks. Eesti elab läbi inimressursi kriisi. Meie sündimusnäitajad on vägagi sarnased teiste arenenud Euroopa riikide omadega, ka seal elanikkond vananeb ja väheneb. Kuid see ei sega ju näiteks selliste riikide nagu Saksamaa või Hollandi õitsengut ega takista nende kodanikke nautimast maailma kõrgeimat elatustaset.
Probleem ei seisne sedavõrd elanikkonna suuruses, vaid olemasolevas inimkapitalis ja sellega õiges ümberkäimises, selle seisukohalt on üliolulised meie maa tervishoiu- ja haridussüsteem. Aga ka uute teadmiste omandamine, mille abil saaks tõsta elukvaliteeti.
Oma inimestele tuleb jätkuvalt pöörata kõrgendatud tähelepanu. Kui vaatame oodatavat eluiga, siis on Eesti mehed selles arvestuses Euroopa viimaste hulgas ning ka mõne Kolmanda Maailma riigi noorukitel on teoreetiliselt eeldused elada vanemaks kui nende Eesti eakaaslased. Vastavad näitajad on meil küll paremad kui Leedus ja Lätis ning aastatega kahtlemata paranenud, kuid sellegipoolest tekitab olukord muret. Eesti naiste puhul on pilt õnneks tunduvalt parem. Meeste lühem eluiga tuleneb riskikäitumisest, mh alkoholiga liialdamisest, suitsetamisest ja liigsest riskimisest, ning ehkki meeste ja naiste eluea vahel on vahe kogu maailmas, võiks see lõhe Eestis tulevikus olla tunduvalt väiksem.
Intervjuus Postimehele rõhutab üks maailma vaieldamatuid oma ala tippe, rahvastikuteadlane Jim Vaupel, et inimkonna ideaaliks tuleks pidada ühiskonda, kus inimesed elavad pikalt ja tervena. Olgu see tulevikus ka Eesti ühiskonna prioriteet – elada pikemalt, elada tervemana. On see ju realistlikum ning ka praktilisem siht kui näiteks kaks miljonit või rohkem eestlast. Selle nimel tuleks meil kõigil pingutada, kuid selle pingutuse viljadest võidaksid kõik.