Indias varsti juba pool aastat vanglas istunud laevakaitsjad, nende hulgas 14 eestlast, elavad endiselt kehvades tingimustes ja lähitulevik ei tundu praegu olevat just roosiline. «Oleme kenasti kõik ühte puuri surutud nii tihedalt, et pole isegi ruumi mõelda,» kirjeldas olukorda Lauri Ader.
Laevakaitsjate suhtlus lähedastega on muudetud justkui veidraks bürokraatiamasinaks, mille tarvis tuleb mitmeid samme läbida. Trellide taga viibivad mehed lähedastele helistada ei saa, internetis suhtlemisest rääkimata. Valdavalt toimetatakse kirju tuttavate kaudu vanglasse ja sealt vastused hiljem uuesti välja.
Käesoleva intervjuu küsimused edastas siinkirjutaja kõigepealt Lauri Aderi emale, kes lisas need oma kirjale ja saatis meilitsi Indias elavale tuttavale. Kohalik indialane külastas mõned päevad hiljem ja jagas need laevakaitsjatele laiali. Viis päeva pärast seda käis vanglas ühe eesti laevakaitsja lähedane, kes meeste kirjutatud vastused kokku korjas, arvutisse skannis ja peredele saatis. Viimase lülina saabus ka käesolev artikkel.
Viimased kuud on olnud marupalavad, praegu on varjus 38 kraadi ja praktiliselt tuulevaikus. Siia on tekkinud ka uusi elajaid: mingid linnud, kellele panin nimeks Koleerik… Need on päeval igati kenad tiivulised, öösel hakkavad aga lendama jubeda kiirusega (umbes nagu A-10 Thunderbolt tankitõrjelennukid) ja kisavad täiest kõrist: «tu-tu-tu-tu-tu-tu-tu!» Nii kõvasti, nagu hulluks läinud auruveduri vile ja siis käib vihin ning plärts. Ja pärast seda vaikus. Nagu oleks end vastu vangla müüri puruks lennanud. Mõne minuti pärast hakkab aga sama trall uuesti. Kui oled kuulnud A-10 kahuriga ründamas, siis see on midagi sarnast, välja arvatud plärts.
Muidu on meie olukord sama. Süüa teeme ise, sest keegi teine seda meile ei tee. Saame iga inimese kohta sada grammi kana (koos kontidega) päevas ja pisut kartulit ning riisi. Siin on ka vanglapood, kus meil on lubatud kulutada nädalas 450 ruupiat (umbes 6 eurot – toim). Selle eest peame ostma endale joogivee ja hügieenivahendid. Suuremate ostude puhul, nagu näiteks põrandapesemise mopp vms (mis ületab 450 ruupiat), peame vanglaga kokku leppima, et krediit miinusesse ei läheks.
Põhimõtteliselt peame siin peale köögitöö veel muid töid ka tegema, mille eest lubati ka palka maksta, kui oled aasta katseajal ära olnud. Minule määrati ametiks tag master. Ma ei tea, mida see tähendab ja kui mind tööle kutsuti, siis laususin viisakalt mahlaseid ja kenasid sõnu iga keskmiselt kõvemini öeldud lause vahele, et minu teada pole mind sunnitööle määratud ja ma ei kavatse lille ka liigutada teie riigi jaoks. Rohkem pole keegi tahtnud mind tööle kutsuda.
Elutingimused pole paraku paranenud. Oleme kenasti kõik ühte puuri surutud nii tihedalt, et pole isegi ruumi mõelda. Eelmises vanglas kirjutasin koju lausa romaane, aga siin ei saa kahte ridagi kirja panna, ilma et keegi kogemata su otsa ei koperdaks. Tõsine «male bonding».
See ruumipuudus ja pidev privaatsusetus tekitaks kriminaalses seltskonnas ilmselt lööminguid, kuid õnneks on meil veel pisut mõistust säilinud ning keegi meist pole isegi häält tõstnud. Aga näha on, kui suurt pingutust mõnikord nõuab meestelt enese tagasihoidmine. Kõik on endale enam-vähem kindla rutiini sisse saanud ja ei saa kurta, et päevad veniksid.
Kaasvangidega ma isiklikult ei suhtle. Kuidas ma saaksingi näiteks pedofiiliga rääkida ilma, et talle üle tahi ei virutaks või siis terroristiga, kes lasi mitusada inimest õhku. Ei taha ja ei ole vaja. Meil on mõned vennikesed, kes paari biidi (kohalik suitsu moodi asi) eest meile vett keedavad ja nendega saab paar sõna vahetatud.
Teine asi on, et enamik vange on siin eluaegset karistust kandmas ja neil pole midagi kaotada, kui nad sulle armatuurrauaga kuhugi uue augu torkavad. Seda enam, et nad teavad väga hästi, kes me oleme. Kujutage ette, kui omal ajal oleks kriminaaluurija Patarei vanglasse topitud ja enne sellest kõikidele vangidele teatatud.
Seega jah, isiklikult hoian eemale kohalikust Al Qaeda ja Talibani pundist ja ajan oma asja.
Valvuritega ei suhtle ka eriti, nad üritavad ise küll juttu teha, aga ei näe põhjust, miks peaks nendega sõbrunema. Ega need paremad pole kui kohalikud retsidivistid. Näiteks üks ohvitser kõrvalvanglast saadeti siia, kuna ta osales väidetavalt ühe vangi surnukspeksmises. Ilmselgelt peaks ta ise siin istuma, mitte käsutama vangivalvureid.
Välismaailmaga peame kontakti kirja teel. Kirjutatakse meile siia vanglasse tigupostiga ja ka paari India tuttava kaudu, kes neile saadetud e-kirjad meile edastavad. Ise tigupostiga kirju ei saa saata, seega kohalike tutvuste kaudu anname need väljas elavatele kontaktidele, kes meilitsi edastavad skannitud kirjad. Konsuli kaudu saame ka kirju saata, kuid ta käis viimati siin koos ETV võttegrupiga. Ei mäletagi enam, millal see oli, vist mõned kuud tagasi.
Külalisi eestlastel eriti ei käi. Nagu mainisin, siis paar väljas elavat tuttavat aeg-ajalt käivad. Advokaat meid samuti ei külasta. Brittidel käivad külalised ja nende kaudu saame ka kirju edastada.
Siia tahaks veel lisada meie suure tänu ETV võttegrupile, tänu kellele saime suurepärase seljanka valmis vaaritatud.
Istung? Ei tea… Ei ole kursis… Puudub meid puudutav adekvaatne info, seega ei saa kommenteerida. Tean vaid, et Muthusamy (Palanivel Muthusamy – toim) meid enam ei esinda, sest ta ei teinud korralikku tööd. Ta ei andnud isegi kautsjonitaotlust sisse. Ta andis sisse nn postpone-avalduse, mida ei rahuldatud ja nõudis igalt meeskonnaliikmelt selle eest 1500 dollarit. Seega ühiselt brittide ja nende peredega otsustasime vahetada Muthusamy endise advokaadi Thushara (Thushara James – toim) vastu, kuna isik, keda me n-ö usaldame, Suurbritannia tippadvokaat Stephen Askins, andis mõista, et muud valikut pole.
Tean ka seda, et on olemas ingliskeelne stenogramm Tuticorini kohtuistungitest, kus piirivalvelaeva kommodoor ütleb, et olime rahvusvahelistes vetes ning tema võttis meie laeva üle käsu korras, aga ei tea, kes käsu andis. Samuti on ka relvaeksperdi tunnistus, kus ta ütleb, et relvad on legaalsed. Tean samuti, et advokaadid loodavad meie riikide tugevale toele, sest neilegi on selgeks tehtud, et tegu on poliitilise mänguga, kus etturiteks süütute inimeste elud ja saatused.
Ma ei oska midagi rääkida. See, mis toimub minu sees… Kõigi meeste sees… See lootusetuse tunne… Viha… Seda tahaks karjuda, aga ei tea, kelle pihta. Aga see, mida India teeb meie peredega, on andestamatu. Need ahastavad momendid, mida meie lähedased on pidanud üle elama tänu Indiale. Nemad teavad, mis tööd me tegime ja millised riskid sellega seoses on. Jah, panus tööl oli oma elu, kuid mitte nn demokraatliku õigusriigi India poolt pantvangi võtmisega. Selle kohta ütles üks Briti parlamendisaadik mokaotsast: «See, et India rikub laevakaitsjate inimõigusi, ei tohiks mõjutada meie edasisi suhteid.»