Indrek Kuus: õpetajatele tuleb anda rohkem õigusi huligaanide taltsutamisel

Indrek Kuus. Foto: Erik Prozes / Postimees

Kunagi lubasin endale, et ei võta sõna laste kasvatamise, toitumise ja liiklemise teema, sest igaüks arvab end teadvat, kuidas on õige ja mida teised teevad valesti, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

Mul on küll pedagoogiline kõrgharidus ja legendaarse professori Lembit Andreseni antud pedagoogika ajaloo eksami sain viie, kuid olen kindel, et siin ilmas on olnud palju paremaid isasid ja emasid, kel seljataga vaid kolm klassi külakooli, aga nad on olnud suurepärased vanemad.

Nende kõrval olen ma vaid üks mees, kelle tütar sirgus suureks mind igapäev nägemata. Ma hoolisin temast ja armastasin, seda ta teadis, kuid miski isakuju musternäidis ma pole. Ma kaitsesin teda, kui ta rumalusi tegi, kuid ei õigustanud kunagi. Nüüd on ta juba suur ja mina aitan teda ning tema mind. Aga see selleks.

Hakatuseks tsiteerin omaaegset Eestimaa kirikutegelast ja pedagoogi Rudolf Kallast, kes kirjutas aastal 1874. aastal õpetusloo «Nuhtlus ning palk koolis».

«Aga armas koolmeister,» kuulen ma mõne õrna emakese ütlevat: «kulla koolmeister, ega sa neid väetimaid ometi nuhtlema ei hakka, lapsed nõdrad alles, mis nad näädvad.« Kostus: «Jah nuhtlust tuleb anda, kus teda ära teenitakse.» «Kes ei kuule, kolki saab,» ütleb vägevalt üks üks Eesti vana sõna, sääl ei aita mingi nõu.

«Jah, aga nõdrad, mis need siis teevad? Oota ma ütlen: armsad vanemad, tooge meile inglikesi, siis - oh kui hää meelega põletame siis kõik karistuse vitsad ära, - hää meelega, sest ega see pole meilegi rõõmuks, kui lapsi karistama peame, aga, mis peame meie siis tegema?»

Tõepoolest, aeg ja kombed on muutunud, kuid inimloomus jäänud samaks. Ka praegu on õpetajad hädas vastikute ja ülbete lastega, kellel endil ja nende vanematel jääb jultumuse korral õigust ülegi. Nad kaitsevad oma lapsi, kuid õigustavad ja leiavad, et nemad on teinud kõik õigesti, kuid koolimajas on kõik küündimatud.

Haridus- ja teadusministeerium saatis kooskõlastusringile eelnõu, mis lubab õpilasele turvakontrolli teha ning keelatud esemed hoiule võtta.

Me kõik oleme leppinud sellega, et enne lennukile minekut meid läbi otsitakse. Seda peame iseenesestmõistetavaks, sest pommimehed ei tohi lennule pääseda. Koolis peab olema tore ja turvaline, kuid laps peab kuulama õpetaja sõna samamoodi nagu täiskasvanu peab täitma politsei korraldusi.

Eelnõu kohaselt täiendatakse põhikooli- ja gümnaasiumiseadust punktiga, mis ütleb, et «õpilase valduses ei või olla esemeid ja aineid, mis on keelatud või millega võib seada ohtu enda või teiste turvalisuse või mis on kohandatud vara rikkumiseks või hävitamiseks ning mille kaasas kandmine ei ole põhjendatud». Seega ei või koolikotti pista nuga, nuia, pipragaasi, suitsupakki ega napsi.

Ministeerium tõdes, et nende esemete konfiskeerimiseks on pidanud kool kasutama politsei abi. Täiendusega antakse võimalus koolil see toiming ise ära teha. Erandjuhtudel võib kasutada jõudu, kuid siin on reeglid kavas täpselt paika panna – päris rusikate või kumminuiaga ikka sõnakuulmatut ja agressiivset huligaani läbi klohmida ei tohi.

Joosep Toots võttis kooli kaasa püstoli, kuid kartis, et tema «müristajal» polnud Tamasseri rauda. Ta arvas, et mis oleks viga sellega punanahkasid maha põmmutada, kuid õnneks lõppes lugu vaid kirikumõisa sauna purukslaskmisega ja saunas olnud rentnik põrutas:

«Te kuradi hinged! Te tapate inimesi! No ütelge mulle jalamaid, põrssakari, kes see laskja oli?» Toots sai igatahes köstrilt kõva koosa. Naljakas ja lõbus lugu.

Hoopistükkis vastupidine oli Viljandi koolitulistamine. Poiss laskis õpetaja maha. Jube lugu. Kuigi seejärel öeldi, et varem või hiljem pidi selline koolitulistamine Eestis toimuma, kahjuks nii see juhtuski ja traagilise loo järeldusena võiks ka kõige tulihingelisemad oma lapsi õigustavad vanemad aru saada, et kahjuks ei saa õpetajad karistamise vitsasid ära põletada. Kooli ei tooda inglikesi, vaid paraku ka põrgulisi, keda õpetajal ei ole võimalik korrale kutsuda vaid range ja etteheitva pilguga.

Me kõik oleme leppinud sellega, et enne lennukile minekut meid läbi otsitakse. Seda peame iseenesestmõistetavaks, sest pommimehed ei tohi lennule pääseda. Koolis peab olema tore ja turvaline, kuid laps peab kuulama õpetaja sõna samamoodi nagu täiskasvanu täitma politsei korraldusi. Kui jutt ei aita, siis tuleb kasutada jõudu, nagu seaduses on ette nähtud.

Kooliõpetajad, kes probleeme kõige enam teavad, võiksid tahvli tagant välja tulla ja julgemalt sõna võtta ning selgitada, mida nad peavad tegema ennasttäis nolkidega, kes sigadusi tehes teatavad: «Sa ei tohi mind puudutada, mu isal on advokaat, kes annab su raisa kohtusse, käi persse!» Ja sülitavad ülbelt irvitades põrandale ning annavad klassiõele kõrvakiilu.

---

Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes.