P, 4.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Helme: mu esivanemate hulgas on nii venelasi, hollandlasi kui sakslasi, aga sel pole minu jaoks mingit tähtsust

Toomas Randlo
, ajakirjanik
Helme: mu esivanemate hulgas on nii venelasi, hollandlasi kui sakslasi, aga sel pole minu jaoks mingit tähtsust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5
Mart Helme.
Mart Helme. Foto: Elmo Riig

Rahvuslik identiteet on iga inimese sisemise tunnetuse küsimus. Ja ei maksa targutada puhaste vereliinide teemal. See on ninanokkimine. Minu esivanemate hulgas on nii venelasi, hollandlasi kui sakslasi, aga ma ei rõhuta seda, sest sel pole minu jaoks mingit tähtsust, räägib intervjuus Eesti presidendiks pürgiv riigikogu liige ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme.


Intervjuu metoodikast: küsimused pärinevad Google'i autocomplete'i variantidest ehk valikutest, mida otsimootor pakub otsingut alustades.

Antud valikud on ühtlasi ka eestlaste kõige populaarsemad otsingud. Valitud küsimuste teemadeks on «Eesti», «eestlased» ja «president» ja potentsiaalsetel presidendikandidaatidel palusime vastata võimalusel vähemalt kolme, kuid mitte rohkem kui kümne lausega.


Foto:
Foto: Foto: Google

Miks on Eestile kasulik kuuluda Euroopa Liitu?

Mart Helme: Eestil oli vaja saada ELi, et tõmmata sisse moraalne ja sümboolne vahe post-nõukogude ruumiga. EL millega Eesti liitus, oli olemuslikult erinev tänasest EList, mis liigub selgelt föderaliseerumise ja liikmesriikide suveräänsuse järk-järgulise allaneelamise teel. Sellise Euroopa Liidu puhul pole ma sugugi kindel, et meil on kasulik sellesse kuuluda. Rändekriis ja vabatahtlikult sunniviisilised kvoodid on üks näide. Sama näide kehtib meile raskeks koormaks oleva Kreeka kriisi kohta.

Euroopa Liidus on riike, mis selles olukorras on asunud oma suveräänsust jõuliselt kaitsma, Eesti kahjuks nende hulka ei kuulu. See, kui alatult neid riike süüdistama ja laimama on asutud, on muidugi märgiline ja näitab, kui erinev  omaaegsest ning kui demokraatiakriisis vaevlev on tänane Euroopa Liit.

Väide, nagu tuleks meile juhul, kui enda eest julgemalt seisame, Venemaa, on muidugi labane ja propagandistlik hirmutamine, sest sõjalises plaanis pole meil Euroopast Venemaa vastu praktiliselt mingit abi. Euroopa on ju võitlusvõimetu. Meie julgeoleku tagab NATO ja NATO võrdub üha enam USAga. Ka majanduslikus plaanis pole Euroopa Liit eestlaste ootusi täinud. Isegi kaksteist aastat pärast ühinemist ei saa meie põllumehed vana Euroopa põllumeestega võrdseid toetusi. See on häbiväärne. Seda enam, et millegipärast siin solidaarsusklausel ei kehti.

Foto:
Foto: Foto: Google

Kuidas olla tänapäeval eestlane?

Rahvuslik identiteet on iga inimese sisemise tunnetuse küsimus. Ja ei maksa targutada puhaste vereliinide teemal. See on ninanokkimine. Minu esivanemate hulgas on nii venelasi, hollandlasi kui sakslasi, aga ma ei rõhuta seda, sest sel pole minu jaoks mingit tähtsust. Ma olen eestlane. Ma ei olnud kunagi nõukogude inimene. Ma ei ole eurooplane. Olen eestlane sellest esimesest hetkest, mil ennast siin ilmas mäletan. Ja see on mulle tähtis, selle ümber on ühel või teisel moel paratamatult keerelnud kogu minu elu. 

Foto:
Foto: Foto: Google

Miks on vaja presidenti?

Eesti-suurusel riigil poleks presidenti vaja. Tema ülesandeid võiks täita peaminister, riigikogu esimees ja välisminister. Aga kuna meie põhiseaduses on see institutsioon kirjas, siis peaks president olema jõuline figuur, kes suudab riiki esindada nii välismaal kui hoida ohjes sisepoliitikat. Volitusi on tal selleks vähevõitu, aga seda enam on vaja isiksust, mitte erakondlikku marionetti või tuima ametnikku.

Foto:
Foto: Foto: Google

Milline peab olema president?

Ta peab olema inimene, keda rahvas peab tõeliselt omaks, kellele kodanik aga samas lugupidavalt alt üles vaatab. Ja loomulikult peab ta olema eestlane, sest rahvused ja rahvusriiklused ei ole, erinevalt sellest, mida väidab europropaganda, minevikku jäänud. Muide, Napoleon oli korsiklane, Stalin grusiin ja Hitler austerlane. Kõik kolm põhjustasid rahvastele, kes lasid ennast nendel tegelastel ära hullutada, määratuid kannatusi.

Foto:
Foto: Foto: Google

Miks eestlased lahkuvad Eestist?

Eestlased lahkuvad Eestist, kuna nad ei ole rahul siin valitseva ebaõiglusega, karistamatu korruptsiooniga, poliitilise ladviku üleoleva ja alandava suhtumisega nn lihtsurelikesse. Lahkutakse, kuna ollakse riigis pettunud. Muidugi on olulised ka majanduslikud põhjused ehk see, et sisuliselt Eestil puudub see, mida võiksime nimetada rahvuslikuks majanduseks. Riik, mis koolitab arste, insenere, IT-spetsialiste jne endast rikkamatele, ei saagi neile kodus inimlikku kohtlemist pakkumata ise rikkaks saada.

Miks eestlased on vaesed?

Lugege eelmist vastust.

Foto:
Foto: Foto: Google

Kuidas Eestis rikkaks saada?

Rikkaid on alati vähe. Selleks, et rikkaks saada, on vaja ettevõtlikkust, nutikust ja tublisti õnne. Eestis pole sellega lood teistmoodi kui mujal. Ega Soomes kalevipojanagi rikkaks saa. Küsimus on lihtsalt taustsüsteemide võrdluses.

Ajaloolasena võin öelda, et Eesti rikkuse võti on asunud alati idas. Kui Venemaa (aga muiste ka Araabia, vaadake, kui tähelepanuväärselt palju on aardeleidudes sealseid rahasid) kaubad läbi meie sadamate läände voolavad ja meie kaubad idaturul nõutud on, pudiseb raha ka meie kaukasse. Kui idakaupa pole, ei ole ka raha.

Võrdlusena võime tuua Soome, mis külma sõja ajal ehitas oma heaoluühiskonna üles nii ränga töö kui idakauba najal. Meie suurim erinevus Soomega seisneb aga selles, et kui Soomel on oma rahvuslik lisaväärtust tootev majandus, siis meie pole kahekümne viie aasta jooksul selles osas erilisi edusamme teinud. Ja ei teegi, kui meil jätkavad poliitikud, kes ettevõtjatena mõtelda ei oska.

Jutt, et meil on võrreldes saatusekaaslastega hästi läinud, ei kannata kriitikat. Missuguste saatusekaaslastega? Mäletan Poolat 20 aastat tagasi. Eesti oli siis kindlasti rikkam ja edumeelsem. Praegu on vastupidi. Ärme võrdleme ennast Moldova või Ukrainaga, mis on läbi kukkunud ja paljaks varastatud riigid. Võrdleme ennast nendega, kes on hambad ristis arendanud oma rahvuslikke lisaväärtust tootvaid majandusi ja mitte oodanud nagu meie meid pauguga rikkaks tegevate välisinvesteeringute valget laeva.


Antud artikkel on osa intervjuude seeriast presidendiks pürgijatega.

Loe ka:

Märksõnad
Tagasi üles