Enda käitumist õigustada, näidata näpuga ning nimetada kedagi teist luiskajaks, vassijaks, valetajaks. Juhan on olnud alati kõva metsavend, millest palgid on silma nii kinni jäänud, et ta muud enam ei näegi.
Kuidas kapten Parts Botnica madalikule triivis
Nii. Aitab juhanpartsilikust filosofeerimisest tõe ja õiguse teemal. Käärime käised üles ja asume asja kallale. Jäälõhkuja Botnica ostu küsimus oli päevakorras neli aastat tagasi, aastal 2012. Neli aastat on pikk aeg, selle aja jooksul võib nii mõnigi asi meelest minna. Inimese mälu on valikuline. Me mäletame mingeid sündmusi nii, nagu me tahame neid mäletada.
Kui kõrvutada enda ammuseid mälestusi kellegi teise omadega samast ajast, siis võivad tulemused olla kardinaalselt erinevad. Poliitikutel, kes püüavad tegevpoliitikas vaatamata seal täielikule läbikukkumisele meeleheitlikult jätkata, puudub mälu muidugi sootuks. Mõnel on mälupulk, et olulisemad failid sinna salvestada, aga Juhan on vist oma mälupulga ära kaotanud.
Kaks varasemat talve olid olnud erakordselt jää- ja lumerohked ning kaubalaevade liikumine Eesti vetes oli tugevalt häiritud.
Minister andis korralduse soetada sadamale jäälõhkuja. Sadama nõukogu kahtles omaniku tahtes. Lisaks minule oli nõukogus ka teisi kahtlejaid, kas tegemist on ikkagi kõige mõistlikuma ostuga. Kuid ministri käsk oli ühene. Riigi (loe: riiki esindava ministri) tahte täitmiseks meid sinna ju määratigi.
Nagu ma ka varem olen avalikult öelnud, jätsime tookord minu initsiatiivil selle nõukogu otsuse, mis puudutas jäälõhkuja ostu, vastu võtmata. Kuid seepeale tegi Juhan Parts ainuaktsionäri otsuse, mis oli tema võimuses, ning Botnica osteti ikkagi ära. Kes täpselt ei mäleta, kuidas asi oli, võib meeldetuletuseks lugeda artiklit 11.10.2012 Äripäevast, mille pealkiri oli: «Neinar Seli: las Juhan Parts otsustab».