Olen kuulnud, et see info tekitas Eestis paraja tormi, kinnitab Kjetil Stormark, kes kirjutas Norra veebiportaalis aldrimer.no artiklid, mis rääkisid väidetavalt NATO infovahetusest saadud materjalide põhjal Eestis käivast Vene luuretegevusest. Sealjuures selgus intervjuu käigus, et tekstis oli väidetavate faktide edastamisel tehtud viga.
Kuidas see informatsioon teieni jõudis?
Ma eelistaks detaile mitte jagada, olen kindel, et juba käib ka uurimine, et selgitada välja, kuidas see info meieni jõuda võis. Nii NATO kui ka Eesti julgeolekusüsteemis töötavad inimesed märkavad kindlasti, et meil on päris head allikad. Ja ma ei ole nõus aitama leida oma allikaid. Ma ei anna rohkem infot, kui meil artiklites juba on.
Tegemist oli siis kindlatelt allikatelt tulnud informatsiooniga?
Ma ei täpsusta seda.
Teate te, kes olid info edastajad või on nad teie jaoks ka anonüümsed?
Ma tean informatsiooni allikaid. Just mitmuses. Jah.
Teie jaoks on tegemist usaldusväärsete allikatega?
Jah, tegemist on väga usaldusväärsete allikatega.
Te väidate, et info õigsuses pole kahtlust?
Jah. Ma olen kirjutanud üle 20 aasta riikliku julgeoleku teemadel ja tegelen suhtekorralduses, aga olin ka pressinõunik, kui Norra oli ÜRO Julgeolekunõukogus. Olen seega süsteemi eri eluperioodidel ka seestpoolt näinud.
Nüüd on minu vastutus toimetajana kindlaks teha, et info, mida ma avaldan, on korrektne ja usaldusväärne. Oleme selle looga tegelnud peaaegu aasta. Esimest korda kuulsime sellest kaua aega tagasi. Pidime aga kindlaks tegema info päritolu ja et see oleks kvaliteetne.
Infokillud tulevad seega eri allikatelt?
Jah.
Ei ole allikat, mis väidaks seda kõike korraga?
Ma ei hakka siinkohal rohkem detaile jagama. Aga nendes tekstides viitame allikatele mitmuses.
Allikad ei räägi kõik aga ühte ja sama juttu, nad annavad erinevaid infokilde.
Selles, mida oleme avaldanud, oleme ka kindlad, et kogu info on tõene. Arvesse tuleb võtta aga seda, et kirjutame informatsioonist, mida on vahetatud NATO süsteemis. Peab silmas pidama, et tegemist on inimestega, kes seda korraldavad ja vastu võtavad. Seega võib olla detaile, võib olla mõningaid arusaamatusi NATO ja Eesti julgeolekujõudude vahel.
Tavaliselt on luureraportid väga täpsed, inimesed, kes neid kirjutavad, on tavaliselt väga usaldusväärsed ja punktuaalsed. Aga tuleb silmas pidada, et me ei ole tegelikult väitnud, et Eestis on Vene eriväed. Oleme vaid edastanud, et kapo on öelnud NATO-le, et nad kahtlustavad tugevalt Vene eriväelaste osalust, ent ei ole seda seni dokumenteerida saanud. Ei tohi hüpata ennatlike järeldusteni. Tuleb väga ettevaatlikult vaadata seda, mida oleme avaldanud ja mida ei ole.
Mis motiveeris teie allikaid, kas nad võtsid teiega ise ühendust või teie nendega?
Ma ei avalda, kuidas kontakt loodi, sest üks esimesi asju, mida vaatama hakataks, on digitaalsed jäljed, mille abil trianguleerida, kes on olnud läheduses, kes on kellega kontakteerunud.
Ainus, mida olen nõus ütlema, on see, et nende allikate, kellega rääkisime, motivatsiooniks on kasvav mure olukorra eskaleerumise ja üha tõsisemaks muutumise pärast. Sealjuures hoitakse avalikkust endiselt pimeduses selle suhtes, mis tegelikult toimub. Tõeline ohutase hoitakse tavaliste inimeste eest saladuses.
Mulle tundub, et see mure on olnud üks põhiline faktor, miks oleme saanud edukalt seda informatsiooni omandada. Ma arvan, et ma jätan selle siin nii.
Kas te ei arva, et sellise Eesti kohta käiva info avaldamine – see käib küll meie kohta, aga me pole sellest mitte midagi kuulnud – tekitab siin just sellist segadust, et annab eelise meie vastasele?
See on alati tasakaalu küsimus. Ilmselgelt on mul palju aastaid riikliku ja regionaalse julgeoleku küsimusi kajastades olnud alati rohkem informatsiooni kui see, mida ma artiklites kasutan. Ka siin selles kontekstis on palju selliseid detaile, millele meil on ligipääs, aga mida ma ei ole avaldanud.
Peamine põhjus, miks olen selle loo avaldanud, on see, et avalikkus saaks aru, kui ohtlikuks on olukord muutumas. Poliitikud tahavad seda infot avalikust ruumist eemale hoida, sest see teeb nende töö lihtsamaks.
Kui avalikkus aga ei tea toimuvast rohkem, kui nad ei tea tegelikku ohutasandit, võime lõpetada olukorras, kus kaduma läheb olulist informatsiooni – sest avalikkus ei oska varajases staadiumis hoiatusena õigeid asju märgata. See ei pruugi olla niivõrd suur probleem Balti riikides, sest teie olete vaenulikkusest ja olukorra ohtlikkusest juba teadlikud.
Me püüame peamiselt inimesi väljastpoolt seda, Balti riikide elanikud ei ole meie jaoks põhipublik. Me püüame harida teisi Põhjamaid ja eriti Norrat, mis on meie peamine publik, selles osas, milline on tegelik ohutasand, mis toimub Baltimaades ja Soomes. See on teatud mõttes ilmateade selles osas, mis meid võib oodata.
Norral on samuti piir Venemaaga ja oleme seni pääsenud palju lihtsamalt kui teie. Meil on palju vähem etnilisi venelasi kui Eestis ja Lätis, Leedul on piir Kaliningradiga.
Lugusid avaldades ja Balti riikides infot kogudes oli meie peamine huvi harida norrakaid selles osas, mis tegelikult toimub. Meil oli siin suur debatt, kui palju kulutada riiklikule julgeolekule, ja sellised otsused tuleb teha faktipõhiselt, mitte tuginedes eeldusele, et oleme kaitstud, kui tegelikult ei pruugi see nii olla.
Meie peamine eesmärk ei olnud Balti riike šokeerida. See, kui suur see lugu sai, oli lihtsalt selle tulemus, kui palju detaile meile õnnestus kätte saada.
Ütlesite, et see on Norra publiku kõnetamiseks. Kas see tähendab, et nende püüdmiseks on loole ka dramaatilisust lisatud?
Ei, ei mingit lisatud draamat. Jääme puhtalt faktide juurde. Kusjuures see lugu ei ole seni Norras mingit erilist tähelepanu saanud, võib-olla seetõttu, et see oli esitatud vaid rangelt faktipõhise loona.
Kas teil on plaanis veel lugusid avaldada?
Lühike vastus sellele on: jah, meil on veel detaile. Teeme Balti riikide olukorrast veel lugusid. Töötame sel teemal lisaks ka dokumentaalfilmi kallal. Meie fookus on olnud seni tegelikult siiski Norra.
Üks etteheide teie avaldatud infole on, et kui see oleks tõsi, pidanuks NATO hoopis teisiti käituma ning järgima olukorrale vastamiseks teatud kindlaid protokolle.
Sellise avaliku nõude eest hoidumiseks hoiavadki nad paljut toimuvat saladuses. Hirm Balti riikides ja ka mujal NATOs tegelikult on, et kui palju sellest, mis tegelikult toimub, saab avalikuks, väljub olukord kontrolli alt. Kui info ei saa avalikuks, ei tule sellele ka avalikult vastata, mistap saab hoiduda millegi eskaleerumisest.
Kas see on strateegia Venemaaga tegelemiseks? Olen rääkinud ekspertidega, kes arvavad, et see pole kasulik. Kui vastust ei tule, võib see Venemaad innustada veelgi enam piire kompama ja olema järjest hulljulgemad.
Parim viis olukorra kontrolli all hoidmiseks peaks olema hoida väga selget joont selles osas, kus on piirid, ja käituda ennustatavalt. Venemaa ei austa nõrkust, vaid kindlat ja tugevat vastust. Mõlemad pooled peavad aga olema vastutustundlikud, et olukorra üle kontrolli ei kaotataks. Ma ei nõustu aga strateegiaga, et väga palju tuleb hoida saladuses.
Kas olete täiesti kindel, et informatsiooni edastamine teile ja selle avalikustamine ei ole toimunud Venemaa huvides ning need inimesed, kelle kaudu saite infot, ei tööta Venemaa heaks?
Jah, ma olen täiesti kindel, nad ei tööta Venemaa huvides. Kui nad seda teeks, ei oleks nad seda infot jaganud. Kui Venemaa katsetab lubatud tegevuse piire, ei ole neil vaja, et avalikkus sellest teadlikuks saaks. Neile on kasulikum, et juhtunu ei saa üldiselt teatavaks.
Oluline on vaid, et otsusetegijad, valitsejad teaksid, mis toimub. Ja nad muutuvad seeläbi nõrgemaks, nad kardavad, mida Venemaa järgmiseks teeb. Ka see on psühholoogiline sõda – survestada erinevate NATO riikide valitsusi kahtlema selles, kui karmilt nad Venemaaga käituma peavad.
Kui hoida see info avalikust ruumist eemal, ei saa valijad valitsejaid nende tegude eest vastutusele võtta. See on ka halb strateegia selles osas, kuidas Venemaa agressiivsust pidurdada. On väga oluline Venemaaga suhelda ja öelda neile, et siin on joon, mida ei tohi ületada. Ma arvan, on oluline, et avalikus ruumis oleks adekvaatne info.
Teie avaldatud info on tekitanud praegu palju segadust.
Nägin seal Eesti kaitsevägede ärevust ja kõrget valmisolekut. Ma olen tuttav Norra mentaliteediga, mis on palju rahulikum. Norras teavad ka paljud sõjaväega seotud inimesed, kes ma olen. Ämaris muutusid aga paljud meie kohalolust väga närviliseks. Meid jälgis ka tsiviilauto. Nad olid ilmselgelt väga kõrges valmisolekus. Ma mõistan, miks nad on väga valvsad.
Seda enam tekib küsimusi teie artiklis avaldatud info kohta. Samuti küsimusi, miks Eesti võimud seda varem ei teadnud.
On ennekuulmatu, et inimesed püüavad viidata, et meie tehtav on Vene luure manipulatsiooni tulemus ja me osaleme selles. Ma tõrjun neid spekulatsioone täielikult ja reageerin küllalt järsult sellele, kui pean nendega silmitsi seisma.
Kinnitan, et allikad, kellega me töötame, ei tee seda Venemaa huvides. Tegelikult hoopis vastupidi. Nad on toimuva pärast mures ja nad ei nõustu NATO süsteemi poliitikaga, mille tulemusel paljud juhtumid saladuses hoitakse, ning on otsustanud meie abil sellele valgust heita.
See, mille oleme avaldanud, on vaid väga väike osa tervikust. See on vaid miski, mis juhtus 2015. aastal seoses ühe kindla õppusega. On veel paljut, mida varjatakse. Ma saan aru, et paljut tulebki saladuses hoida, ent NATO peaks siiski avalikkusega praeguse olukorra suhtes ausam olema.
Väidate artiklis, et Sindis on Venemaal vähemalt 50 kaastöölist. Kui NATO ja kapo on neist juba ammu teadnud, miks ei ole me neist midagi kuulnud ega näiteks süüdistustest, mida võiks nende vastu esitada?
Teada, et keegi töötab Vene luure heaks, ja suuta seda tõestada, on kaks väga erinevat asja. Kriminaalasja kokkupanemine võtab aega. Ja leidub olukordi, kus võib olla kasulik lasta väiksematel kaladel minema ujuda, et jälgida suuremate tegijate tööd. See on aga üldine remark. Mul ei ole Sindi kohta rohkem sellist informatsiooni, mida praegu jagada tahaksin või saaksin.
Sellegipoolest tekitab küsimusi väidetavate kaastööliste suur hulk. Sindis, kus elab alla 4000 inimese, töötab teie väitel üle 50 inimese Vene luure heaks. Sellele lisanduvat veel väited kaastöölistest Eametsa lähistel (küla Pärnu külje all Sauga vallas – toim) ja Pärnus.
(Küsimus sai vastuse kirjalikult) Teil on õigus. Allikas viitas Pärnule, artikli viimasesse versiooni jäi sisse viga, mille me peagi ära parandame. Aitäh, et juhtisite sellele tähelepanu.
(Artikli parandatud versioonis oli eile õhtul kirjas, et Sindis leidub regulaarseid kaastöölisi ja Pärnus ligi 50 venemeelset, kes on seotud ka luureinfo kogumisega.)