Intervjuu Paul-Eerik Rummoga: mis värk meil selle rahvusliku alaväärsuskompleksiga on?

Paul-Eerik Rummo Foto: Tairo Lutter

Lootus sureb viimasena või ei suregi. Nii on iga asjaga, ka rahvuse kestmisega. Mida ma arvan läbi nägevat, mis mind ärritab või paremal juhul naerma ajab, on see, kui enda huvisid käsitatakse suurema kollektiivi, rahvuse huvidena, rääkis kirjanik Paul-Eerik Rummo intervjuus Õpetajatel Lehele.

«Eesti mees paneb tähele, et naaber kastab lillepeenraid bensiiniga. «Mida sa teed?» – «Vaatan, et kuulipilduja rooste ei läheks»,» räägib poeet Paul-Eerik Rummo nõukaaegse anekdoodi eestlase kohta. Ja teise kohe otsa: «Inimesed sõidavad Tallinnas ülerahvastatud Kopli trammis ja üks sõitjatest äsab äkki teisele vastu pead. Kohe paneb paar sammu kaugemal olev inimene samuti kõige lähemal olijale põmm! vastu pead. Tekkib üldine segadus ja kutsutakse miilits. Too hakkab lööjaid küsitlema. Küsib esimeselt: «Miks sa lõid oma kaassõitjat?» – «Läksime tülli.» Küsib teiselt: «Miks sina lõid?» – «Ma arvasin, et nüüd ometi läks lahti!»»

Selline see eestlane on – tuli hõõgub tuha all.

See on osa me enesepildist. Muidugi on alati olnud ka anekdoote rahvuste võrdlemise pinnal, à la lätlastel on kuus varvast.

Pole kuulnud, millised anekdoodid lätlastel eestlaste kohta on. Nagu lätlased ise väitvat – ega neid eestlastele endile rääkida ei julgekski.

Ju me sellepärast neid ei teagi.

Esimene nali, mis minul eestlaste kohta meenub, on, kuidas eestlane seisab loomaaias elevandipuuri juures ja mõtleb, et ei tea, mida see suur loom temast arvab.

Seda nalja räägitakse soomlaste kohta ka, või siis soomlased ise enda kohta. Eks eestlaste ja soomlaste iseloomus ole sarnasust.

Mis värk meil selle rahvusliku alaväärsuskompleksiga on? Vaatame ühe ja teise suure rahva poole – nemad teavad paremini ka seda, mis meile hea on.

Jah, sellel on ajalooline tagapõhi olemas.

Ikka 700 aastat orjaaega ja 50 aastat okupatsiooni otsa.

Jah, orjapõlve jutt ja kõik see. Osalt on need teadlikud poliitpsühholoogilised konstruktsioonid, kus on demagoogia­element algusest peale sees. Aga ega päris tühja koha peale ei saa ka midagi rajada. Vaieldamatu faktiline ajalugu on ju selle taga, sellest annab tragöödia välja tuletada küll. Meil ongi objektiivseid põhjusi pidevaks valvsuseks. Aga eestlaste olukord ei saa loogiliselt võttes teiste rahvastega võrreldes nii hirmus ka olnud olla, vastasel korral me poleks suutnud seda üle elada. Aga me kujutleme oma ajalugu väga hirmsana – võib-olla ka sellepärast, et seda visama ja tublimana me end tajuda saame.

Mis on siis ellujäämisstrateegia? Mida hullem olukord, seda lahedamalt tuleb võtta. Enda seesmisest krambist tuleb kõigepealt lahti saada. Siis hakkavad asjad liikuma ja mine tea, äkki lahenevadki. Selles mõttes pean pigem ohtlikuks dramaatilist mänglemist inimeste närvidel meie pideva halva olukorra teemadel, selle ülerõhutamist.

Meie omamütoloogia ei mõju meie psüühikale sugugi hästi.

Nii ma arvan jah. Inimesed näevad poliittehnoloogilised konstruktsioonid küll läbi ega lähe väga hõlpsasti igasugu kihutuskõnedega kaasa. Aga tehnilised võimalused mida tahes üles kütta on väga suured. See on avaliku elu tegelaste ja poliitikute suur vastutus, et ühiskondliku meeleolu loomisega üle võlli ei paneks. See võib viia inimesed veel sügavama lootusetuseni ja seda nüüd küll pole vaja. Lootus peab olema.

Lootus sureb viimasena?

Lootus sureb viimasena või ei suregi. Nii on iga asjaga, ka rahvuse kestmisega. Mida ma arvan läbi nägevat, mis mind ärritab või paremal juhul naerma ajab, on see, kui enda huvisid käsitatakse suurema kollektiivi, rahvuse huvidena. Peidetakse ennast selle lipu alla ja aetakse taga oma huvisid, mis võivad olla õige tühised, ja eksponeeritakse seda rahvuse päästmisena. See on naeruväärne.

Kas eestlastel leidub iseloomujooni, mida saame pidada päris enda omaks?

Nii võib tunduda ja sellel tundumisel võib olla ka objektiivseid aluseid. Iseloom ja mentaliteet sõltub keskkonnast, sellest, millise kultuuri sisse kasvatakse. Aga iga konkreetse inimese iseloomus, käitumises ja valikutes on ilmselt siiski ka mingi muutumatu ja ebateadlik alus, mis ei ole kasvatusega täielikult muudetav. See on tema geneetiline baas. On näiteid, kus nii-öelda asotsiaalsest keskkonnast pärit lapsi lapsendatakse ning neist üritatakse parimate kavatsustega kasvatada „normaalseid” ühiskonnaliikmeid, kasvatatava hoiak ei tarvitse kasvatuse vastu üldse tõrges olla, aga ühel hetkel lööb temas ikka välja midagi, mida ei osanud enam kartagi. Mingi geneetiline etteantus. Inimene ei ole ka sünnihetkel puhas leht, millele kirjutama hakata.

Teie näidendi «Taevast sajab kõikseaeg kive» algtõukeks on Jaan Krossi «Taevakivi». Etendust vaadates võib üllatusena selguda, et lugu on «Taevakivist» ja niinimetatud ajaloolisest tõest valgusaastate kaugusel.

Üks asi, mida minu meelest oleks igaühel hea endas arendada, on valmisolek võtta eelarvamusteta teatavaks mida tahes. Kui sa tuled teatrisse ja saal tehakse pimedaks, on kõige õigem, mida sa teha saad, unustada ära kõik, mida enne elust ja ajaloost teadsid, millised on su enda hoiakud, et võtta etendust vastu kui puhas leht. Siis on lootust, et lugu jõuab pärale. Minu meelest kehtib see mis tahes kunstiliigi puhul. Oluline pole niivõrd ideestik kui meeleolu, õhkkond. Ka tragöödial ei maksa lasta end ära tappa. Hea, kui kool oskaks kultuuriteadlikkust kasvatada sellegi nurga alt.

Et ka nii-öelda suured kunstiteosed ja tähtsad autorid pole nii pühad ja puutumatud, et nendega ei võiks lustida ja mängida?

Üritan seda ka kavalehel selgitada. Ning õpilastega teatrisse tulevale õpetajale soovitan eeltööd teha, et kui etendus lahti läheb, siis ta ise esimese asjana ära ei ehmataks. Aga ega see näitemäng nii kole tavatu nüüd ka ei ole.

Mis oli teie jaoks selle loo kirjutamise impulss?

Seal oli mitu kokkulangevust mängus. Ma polnud kaua kirjutanud dramaturgilist teksti, aga oleksin tahtnud. Dramaturgia, ühtaegu nii kirjanduse kui ka teatri komponent, on huvitav nähtus, ja ma pole kaugeltki aru saanud, mis see täpselt on ja mida kõike seal teha annab. Asjad hakkavad endale selgeks saama alles siis, kui sa neid teed.

Teine põhjus oli ühiskondlik õhkkond. Kui mis tahes teemadel, eriti eksistentsiaalsetel, nagu näiteks rahvusriik, tekkivad mõttevahetused, on mind alati ehmatanud, kui kiiresti lähevad inimesed vihaseks.

Mulle meeldivad seepärast väitlusklubid, kus lavastatud väitlussituatsioonis osalev inimene suudab omaenda isikust distantseeruda. Talle antakse loosiga kätte, millist poolt ta esindab, ning ta peab paugupealt rolli sisse elama ja suutma leida argumente ka sellise idee toetuseks, mida ta ise ei poolda. See on asja väitluskultuuriline pool.

Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi ja kui sul pole mingis küsimuses arvamust, on seegi hoiak – teema ei huvita sind. Teemade sõnastamine ja esiletoomine on juba valiku tegemine. Võtame lihtsalt pähe, et teatud teema on suur ja tähtis ja viie minuti pärast oleme vihased. (Naerab.) Et see on nii tõsine teema ja miks sina niimoodi arvad?! Aga võib-olla ma ise käisin selle teema välja näiteks selleks, et huvitav olla või endale tähelepanu saada. Motiiv, miks mõnda vaidlust alustatakse, ei tarvitse sugugi alati olla kõige õilsam, vaid võib olla üsna omakasupüüdlik. Või nii-öelda sportlik. Kuid ka päris vaidluses peab säilima austus teise inimese vastu ja oskus teda kuulata. Kui teise peale karjutakse, ei tule ka oma idee promomisest midagi välja.

Kolmandaks juhtus VAT Teatrilt ja Raivo Trassilt tulema ettepanek, kas ma ei tahaks Raivo juubeli puhul teha midagi Krossi «Taevakivi» põhjal. Kõik asjad langesid kokku – ühiskondlik situatsioon, arvamuste vahetamise tase ja meeleolud ja võimalus sellele reageerida ning sisemine valmisolek teatriteksti teha.

Tundub, et te lustisite seda näidendit kirjutades päris kõvasti.

Lõbus töö oli see küll. Halvas tujus ei tee midagi. Muidugi, kui tuju on halb, aga pead tööd tegema, siis hakkad otsast pihta ja see teeb tuju ka paremaks.

Ütlus, mis mulle eestlaste kohta järgmisena meelde tuleb, on, et eestlase lemmiktoit on teine eestlane. Edukaid ja andekaid kadestatakse niivõrd, et ollakse valmis neile jalga taha panema ja nuga selga lööma.

Seegi on teatav ellujäämisstrateegia. Aga see iseloomustab alati konkreetset inimest, tema iseloomu, mingis mõttes inimloomust üldse, mitte rahvust.

Kui rääkida «Taevakivist» tuntud Masingu ja Petersoni vastuolust, siis me ei saagi teada selle kohta täit tõde, kuid Masingule on minu meelest liiga tehtud, kleebitud külge kadeda ja kiusliku Salieri silt.

Ma tahtsin just öelda, et Salieriga läks hoopis halvasti. Inimesest tehti lausa mõrtsukas, kuigi ükski fakt seda ei kinnita. Mozart oli geenius, Salieri keskmiselt hea helilooja. Ma pole muusikainimene, aga minu arust kõlbab teda kuulata küll. Võib-olla ta kadestaski Mozartit, see on ju inimlik. Aga kui kellelegi omistatakse, et ta on teise ära mürgitanud, ja tehakse temast sajanditeks alatuse võrdkuju, siis on ikka jube küll.

Mis puudutab Masingu ja Petersoni suhteid, siis on teada, et Masing suhtles Petersoniga suures osas sõbralikult. Vanema, elus juba üht-teist saavutanud mehe suhtumine noorde kolleegi oli soosiv. Tal oli isalik mure, et poiss ennast põhja ei jooks. Ma arvan, et Masing nägi Petersonis eeskätt akadeemilist potentsiaali. Kas ta tundis temas ära endast andekama luuletaja, mis tekitas kadedust, või siiralt ei pidanud Petersoni luulet väärtuslikuks? Mõtles, et las noor mees katsetab igasugu imelikke asju? Ma pigem usun, et ta ei olnud Kristjan Jaagu peale kade.