Jaak Jõerüüt: RKK raport on arvestatav panus rahvusvahelisse, lahendusi otsivasse mõttevahetusse

Jaak Jõerüüt Foto: Sander Ilvest

Kõiki analüüse on võimalik lugeda, ja on lausa soovitav lugeda kahte moodi. Üks variant on keskenduda sellele, kui selgelt suudab analüüs vaadelda ja põhjendada musti stsenaariume, olgu siis tegemist julgeoleku, majanduse, keskkonna, demograafia või mõne muu suuri nähtusi ja rahvahulki hõlmava teemaga. Teine variant on keskenduda lugedes sellele, kas on suudetud pakkuda lahendusi ja kui konkreetsed ning realistlikud need on, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Henrik Praksi ja Kalev Stoicescu vastne raport «Strateegilise tasakaalu tugevdamine Läänemere piirkonnas», mis valmis Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses, pakub rahuldust mõlemat võimalikku vaatenurka silmas pidades. Eesmärk on fikseeritud kohe algul selgelt, hunti ei nimetata kusagil kelmikalt metsakutsaks, probleemid pannakse lauale, kukkumata seejuures ühestki äärest üle, ja neli lehekülge põhiteksti kahekümne seitsmest kuuluvad järeldustele ning soovitustele.

Olen aja jooksul lugenud mitmeid Läänemere piirkonna julgeolekut käsitlevaid raporteid ja ka pakse ülevaateraamatuid. Viimati mitu aastat Rootsis töötades mitmeid sealsete ja muude Põhjala analüütikute töid. Summa summarum selle kogemuse pealt: kõnealune Tallinnas avaldatud raport on kindlasti arvestatav panus rahvusvahelisse, lahendusi otsivasse mõttevahetusse nii NATOs kui väljaspool NATOt. Järgmine NATO tippkohtumine on juuli algul Poolas, raporti ajastus on loomulik.

Alguselause sihib kümnesse ja annab kõigele järgnevale tooni: «Viimasel kümnendil on kujunenud uus reaalsus, mis on põhjalikult halvendanud Euro-Atlandi ruumi julgeolekuolukorda.» Oluline raporti õigeks lugemiseks on ka see sissejuhatuse lause:  «Rõhk on asetatud heidutusele (vaimu kokkupõrkele), mitte sõjapidamisele (terase kokkupõrkele)». Meenutagem, et ingliskeelne «reading» tähendab rahvusvaheliste olukordade ja seda käsitlevate tekstide uurimisel midagi enamat kui mehaanilist lugemist.

Hindan positiivselt ka seda, et raportit ei ole liiga pikaks venitatud. Problemaatika ja kättesaadava info hulk võimaldaks lehekülgede arvu kergesti kümnekordistada, aga mõttekäikude selgus kannatab pea alati, kui analüüsimisel ei tajuta optimaalset piiri.

Kui kolumni siit veel pikendada, siis ähvardab mind silmapilk libisemine pikemasse ümberjutustamisse. Selle asemel lisaksin raporti tekstile, olemuselt nn «kõvale» jupi «pehmemat» materjali, mis aga kontekstiga selgelt kokku kuulub. Mõistlik mõistab isegi, nagu öeldakse. See on võetud tuntud ajaloolase Norman Daviese raamatust «Euroopa ajalugu».

«...Lenini palavaim soov oli olnud ühendada revolutsioon Venemaal oodatava revolutsiooniga Saksamaal. Nii et «lääne tsivilisatsioon» ei olnud täiesti halb. Eriti surnud lääne suurkujusid võis julgelt imetleda. Asi oli selles, et lääs oli mandunud, ida aga jäi kangelasliku proletariaadi käes tugevaks ja terveks. Kapitalistlikud režiimid pidid varem või hiljem kärbuma, sotsialistlik isamaa pidi andma neile lõpliku hoobi, piirid pidid kaduma ja ida pidi taasühinema läänega Nõukogude Venemaa juhtimisel uues revolutsioonilises vendluses. Sellest oli unistanud Lenin ja seda pidas silmas Leonid Brežnev, kui ta rääkis «ühisest Euroopa kodust».

Seda arusaama kommunistide messianistlikust missioonist eksporditi kohalike teisendustega kõigisse Nõukogude Liidu kontrolli all olevatesse maadesse. Kitsalt ajaloo aspektis püüdis see sisendada kaht põhidogmat: «sotsiaalmajanduslike jõudude» primaarsust ja Venemaa laienemise leebet loomust. Seda tõukas suuresti tagant Saksamaa alistamine Nõukogude Liidu poolt aastatel 1941-1945 ning veel 1980. aastate lõpus õpetati seda kümnetele miljonitele Euroopa üliõpilastele ja õpilastele nagu kindlat tõde. Päris kommunismi elutee lõpus taaselustas NLKP Keskkomitee peasekretär Mihhail Gorbatšov loosungi «ühisest Euroopa kodust». Paljud väliskommentaatorid haarasid sellest kinni ja see sai laialdase heakskiidu, kuid Gorbatšovil polnud enam aega seletada, mida ta sellega mõtleb.» 

P.S. loetagu tingimata ka Edward Lucase värsket julgeolekulist kolumni siinsamas Postimehes, kus ta kõneleb nn kiirete koalitsiooni vajalikkusest.