Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Edward Lucase kolumn: vajame lisaks NATO-le ka «kiirete koalitsiooni»

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Edward Lucas
Edward Lucas Foto: Peeter Langovits

NATO juulikuisel tippkohtumisel Varssavis sõlmitava kokkuleppe sisu on kuju võtmas. Nädalavahetusel Bratislavas peetud Globseci julgeolekukonverentsil jäi kõlama, et «püsivas rotatsioonis» on sisuliselt kokku lepitud. See tähendab suure muutusena küllaltki suure arvu USA ja teiste riikide vägede regulaarset sisse- ja väljaliikumist eesliiniriikidest, kirjutab uudisteagentuuri BNS kolumnist Edward Lucas.

Lisaks paistab tõenäolisena, et NATO uute kiirreageerimisjõudude peakorter hakkab paiknema Poolas. See ei ole päris «baas», ent siiski sümboolne ja füüsiline tõend alliansi pühendumusest territoriaalkaitsele. (Poola poliitikud peavad mõistma, et USA kongress ei kavatse maksta veel ühe täies suuruses ülemerebaasi eest koos kõigi selvepesulate, koolide ja Burger King’idega, mida see endaga kaasa toob. Seda ajal, mil Ühendriigid sulgevad baase paigus, mis saavad hääletada)

Need on vajalikud, ent mitte piisavad tingimused piirkonna julgeolekumurede leevendamiseks. Kremlil on endiselt kaks eelist. NATO otsustusprotsess on liiga aeglane. Venemaa on võimeline tekitama «humanitaarse» interventsiooni ettekäändena kaost – mässe, ökoloogilisi ja taristualaseid hädaolukordi, probleeme transiidiga Kaliningradi. Eesliiniriigid aktiveerivad NATO artikkel viie, ent Põhja-Atlandi Nõukogul võib kuluda päevi, et veenduda piisavalt vajaduses astuda sõjalisi vastusamme. Selleks ajaks võib olla liiga hilja.

Vajame lisaks NATO-le «kiirete koalitsiooni» riikidest, millel on võime paigutada piirkonda kiiresti vägesid. Sellised riigid peaksid harjutama seda iseseisvalt ja üheskoos, ent sõltumatult NATO jõupingutustest. USA, Suurbritannia, Holland ja Norra saaksid seda teha; ka Saksamaa, arvestades kaitseminister Ursula von der Leyeni jõulisi märkusi Globsecis. NATOsse mittekuuluvad Rootsi ja Soome saaksid samuti oma idanaabrite tugevdamiseks palju ära teha.

Venemaal on veel üks eelis: kaalukus

Kremlil on Balti piirkonnas sõjaline eelis: rohkem vägesid, paremad õhutõrjesüsteemid ning palju taktikalisi tuumarelvi. See annab talle sõjalises kõnepruugis «eskalatsiooniredelil üleoleku» ehk ta saab konflikti varajastes etappides kiiresti panuseid tõsta. Kui «kiirete koalitsioonil» ei õnnestu rünnakut heidutada, sattub Lääs kiiresti sõltuvusse viimasest hädaabinõust ehk tuumagarantiist.

Teoreetiliselt ei piiraks NATO oma vastulööki Venemaa agressioonile Baltimaade vastu selle piirkonnaga. Kui Venemaa ründab NATOt ükskõik kus, ründab ka NATO Venemaad kõikjal. Plaane selliseks kõikehõlmavaks vastulöögiks veel ei ole. Poliitikakujundajad Washington DCs või mujal võivad kolmanda maailmasõja alustamist kartes tagasi kohkuda. Venemaa teab seda ning see tekitab ohtliku kiusatuse Lääne otsusekindlust proovile panna.

Õnneks on meil tuumarelvade asemel parem heidutus: raha. Venemaa nõrk koht on sõltuvus Lääne finantssüsteemist. Kreml kasutab kapitaliturge ja maksete süsteemi ning selle eliit peseb offshore (ja onshore) firmade kaudu oma röövitud varasid.

Praegu on meil vaja harjutada võimalusi nende kitsaskohtade ärakasutamiseks. Globsecis käisin välja «rahanduslike äkkõppuste» idee. Kreml korraldab neid hirmutavaid õppusi tankide ja lennukitega. Me teeksime selle ülesandeks transatlantilisele finantsregulaatorite, luurajate, politseinike ja prokuröride rühmale ja paluksime neil välja töötada sammud, mida nad saaksid hädaolukorras kiiresti astuda Venemaa varade külmutamiseks ja arestimiseks ning riigi kõrvaldamiseks maailma finantsraamistikust nii valusalt kui võimalik.

Ainuüksi selliste õppuste korraldamine (ja mõnede üksikasjade lekitamine) saadaks Venemaale signaali, et me võtame heidutust tõsiselt. Samuti tõstaksid need esile õiguslikke, logistilisi ja muid raskusi, millega me võime tõelise kriisi korral vastamisi sattuda. Parem on nad eelnevalt korda ajada. Sel viisil ei lähe meil neid kunagi reaalsuses vaja.


Ajakirjanik Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.

Tagasi üles