FOTO: Urmas Nemvalts

Lahing, mille ühe pooleteistaastase lapse ema vastu on algatanud Tallinna linnavalitsus, on olemuselt lausa amoraalne. Iga avaliku võimu haru peaks olema ülejäänud tööandjatele eeskujuks, eriti nende seadusesätete täitmisel, mis on kirja pandud rasedate ja väikelaste vanemate kaitseks.

Kaitsvate paragrahvide mõte on, et Eesti inimesed saaksid oma lapsi kasvatada hirmuta, et tööandja neid selle tõttu diskrimineerib. See ongi tähtis osa paljuräägitud töö- ja pereelu ühitamisest. Näiteks töölepingu seaduse paragrahv 89 ütleb sõnaselgelt, et koondamise korral on eelisõigus tööle jääda sellel töötajal, kes kasvatab alla kolmeaastast last.

Kui Eesti suurim omavalitsus algatab sihipäraselt ühe oma väikelapse emast töötaja koondamise ja palkab temaga vaidlemiseks lausa kaks advokaati väga tuntud advokaadibüroost, siis pole see enam lihtsalt vaidlus ühe tööandja ja ühe töötaja vahel. Sõnum on hoopis laiem: selle omavalitsuse juhtkond on valmis üle sõitma seadusandja tahtest kaitsta väikelaste vanemaid. Ollakse valmis kulutama maksumaksja raha advokaatidele, et nui neljaks võitjaks jääda.

Küsida tuleb hoopis, mis oleks selle taotletava võidu tegelik ühiskondlik tulemus. Juba ainuüksi sellise võitluse ettevõtmine näitab, et isegi avaliku võimu juures töötades ei saa inimene kindel olla, et vanemapuhkuselt naastes ei oota teda äärmiselt ebameeldiv üllatus: lahti tahetakse saada just nimelt temast, kes ta on veetnud poolteist aastat lapsega kodus siiras usus, et seadusega antud töökoha säilimise garantii ka tegelikkuses kehtib.

Sisuliselt on Eesti suurim omavalitsus alustanud võitlust ühe inimese vastu selle nimel, et jääks peale õigus inimest (sooliselt) diskrimineerida.

Üksikasjadesse ja paragrahvide tihnikusse süvenedes võib tööandja küllap otsida igasuguseid õigustusi. Arusaadav, et organisatsioon liigub edasi, samal ajal kui üks töötaja on poolteist aastat või pikemalt tööst eemal. Igal pool, nii eraettevõtetes kui ka avaliku võimu all tegutsevates asutustes, on sel ajal tööl asendajad ja küllap nendega harjutaksegi. Tuleb mõista, et just nende olukordade pärast ongi seaduses rasedaid ja väikelaste vanemaid eriliselt kaitsvad reeglid. Seadusandja on väljendanud selget tahet, et just ses asjas käib inimese huvi üle sellest, mida ettevõtja või asutuse juht parasjagu endale ja oma organisatsioonile otstarbekaks peab.

Kogu Eesti selge suund peab olema selle poole, et siin oleks hea ja turvaline lapsi kasvatada. Kui Tallinna linnavalitsus tahaks teha isamaalise ja õige teo, peaks ta säärasest väikelapse ema vastu suunatud nui-neljaks-vaidlusest loobuma ja  kiiremas korras inimliku lahenduse leidma.