Komimaal õppides omandatud vene keele oskus kombineerituna huviga selle vastu, kuidas kultuurilised arusaamad mõjutavad seda, mismoodi me HIVist räägime ja mõtleme, suunasid ta pilgu endistesse Nõukogude Liidu riikidesse ning juhendaja soovitus uurida sellist silmatorkavat linna nagu Narva tõid Woodi Kanadast Põhja Briti Columbia ülikoolist Eestisse. Kontakte luua ja intervjueeritavaid leida aitas tal Eesti HIV-Positiivsete Võrgustik (EHPV).
-Mida täpsemalt te Ida-Virumaale uurima tulite?
Ma uurin, millised arusaamad on inimestel HIVi ja HIV-positiivsete inimeste kohta, et püüda kokku panna pilti, kuidas seda haigust siin käsitletakse. See tähendab, et ma uurin, mida inimesed mõtlevad HIVist, mida mõeldakse HIVi all, milliseid kujundeid seostatakse HIV-positiivsete inimestega, milline stigma käib sellega kaasas, mida tähendab olla HIV-positiivne ja selle haigusega elamine.
Väljaspool Venemaad on seda Ida-Euroopas väga vähe dokumenteeritud. Lisaks hakkasin vaatama, kuidas mõjutab HIVi tõttu diskrimineerimine abiotsimist ja ravimist, eriti seda, kas ja kuidas mõjutab see antiretroviirusravi (ARV) nõuetekohast kasutamist.
-Miks lisandus see ARV-ravi võtmise osa?
Eesti on ses osas väga huvitav. Tegu on HIV-positiivsete ravimisel väga progressiivse riigiga – sõltumata sellest, kas inimestel on tervisekindlustus või mitte, pakutakse kõigile tasuta ARVd. Muidugi on niikaugele jõudmiseks käidud pikk tee ja see on väga hea poliitika.
Probleem on aga selles, et väga vähesed saavad ravi ja paljud ei võta ravimeid nii, nagu peaks. 2010. aastal sai Eesti ligi 11 000 HIV-positiivsest ravi vaid 1793 inimesest, see on umbes 16 protsenti, nüüd on see näitaja suurenenud, kuid ikka vaid umbes 25 protsendini. Kohtla-Järve ja Jõhvi HIV-positiivsetest on praegu 69 protsenti registreeritud ARV programmi – see on hea näitaja –, aga vähem kui pooled võtavad ravimeid nii, nagu peab. Narvas on see näitaja veelgi väiksem – 30 protsenti. See oli midagi sellist, mida ma ei oodanud.