Juhtkiri: Eesti lennunduse tõehetk
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti tsiviillennunduse murepäevad jätkuvad. 2015. aastal läks pärast pikka agooniat hingusele rahvuslik lennukompanii Estonian Air, nüüd aga on lennud lõpetanud teine eelmisel aastal pankrotistunud lennufirma Avies. Kui Estonian Airi kadumine ähvardas jätta meid korraliku otseühenduseta ülejäänud maailmaga, siis Aviesi tegevusloa tühistamine tähendab lennuliikluse katkemist mandri ning suuremate saarte, Saaremaa ja Hiiumaa vahel.
Aviesi tegevusloa peatamise põhjuseks sai see, et firma ei suutnud täita ohutuse tagamiseks kehtestatud regulatsioone. Tõepoolest, turvalisus ennekõike, see põhimõte kehtib iga transpordiliigi kohta. Kui meie võimuses on võimalikud elukaotuste ja ränkade vigastustega õnnetused ära hoida, tuleb seda teha ning selles osas pole lennuametile midagi ette heita. Möödunud aastal, pärast seda, kui olid kerkinud üles küsimused ohutuse kohta, tühistas teeninduslepingu Aviesiga ka Rootsi transpordiamet.
Aviesi omanikele on raske äri aia taha lendamise puhul kaasa tunda, kuna nende ettevõtet on pikalt süüdistatud riigi ja võlausaldajate petmises ning ohutusnõuetele vilistamises. Kuid kurb on lennuühenduse kadumise pärast ning sellest, et seoses Eesti lennufirmade viimaste aegade hädadega on lennunduses kaotanud töö palju kogenud ja kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste. Inimestel, kes sooviksid siduda oma tuleviku Eestiga, on raske siin erialast tööd leida, seetõttu seisab paljudel ees raske valik, kas leida töö välismaalt või kodumaale jäämiseks ümber õppida ning leida töö mõnes teises valdkonnas. Eestis ettevalmistuse saanud lendurid ja lennundustöötajad leiaksid rakenduse ka lähinaabrite juures, kuid tekib küsimus, mis mõtet on näiteks siis Lennundusakadeemial, kui selle mõtteks on deklareeritud just nimelt spetsialistide ettevalmistamine meie kodumaistele lennundusettevõtetele.
Teine oluline aspekt, mida ka eespool mainitud, on lennuühenduse tagamine kahe Eesti meretaguse maakonnaga, Hiiumaa ja Saaremaaga, kus elab üle 40 000 inimese. Elu ei saa Eestis olla ainult Tallinnas ning tuleb mõista ka saarteelanike muresid lennuliikluse ümber toimuva tõttu. Paratamatult on inimesi, kes vajavad kiiremaid ning operatiivsemaid liikumisviise, mida õhutransport pakub. Lennuühendus saartega on pidevalt valmistanud muret, sellega on aastakümneid probleeme olnud, kuid selle kadumine vahetult enne turismihooaega on tugev löök.
Võib-olla pole liiast ehk siinkohal meelde tuletada, et püsiva ja kvaliteetse lennuliikluse tagamine Saaremaa ja Hiiumaaga seisab ka valitsuse koalitsioonileppes. See tähendab ka seda, et praegune olukord eeldaks kiiret ja otsustavat sekkumist. Vähemalt oma sõna pidamine seda poliitikutelt ju eeldaks.