Erkki Bahovski

FOTO: Mihkel Maripuu

Kolumnist Erkki Bahovski kirjutab Eesti noorte viletsast keeleoskusest, täpsemalt vene keele oskusest, ja otsib selle põhjusi.

Tellijale

Eelmisel nädalal istusin päevakese ühel konverentsil, kus kõlasid vaheldumisi eesti, inglise ja vene keel. Igast sessioonist aitasid teha kokkuvõtte ühe Tallinna kooli gümnasistid. Paraku pidid nad vene keelest aru saamiseks panema pähe kõrvaklapid, kust kostis sünkroontõlge.

Imestasin (võibolla naiivselt). Gümnaasiumi jõudes on vene keelt õpitud vähemalt neli aastat. Keeleõppega on nagu dieetidega – ma olen proovinud hulgaliselt mõlemat –, sest mõlema puhul kinnitatakse meile, et just see meetod garanteerib edu. Ometi võin endise võõrkeeleõpetajana südamerahuga öelda, et mõne keeleõppemeetodi järgi saab võõrkeele selgeks alla nelja aastaga. Vahetevahel piisab mõnest kuust, kuid aastaga peaks olema saavutatud üldine suhtlustasand.

Mida siis tehakse gümnaasiumis? Üldhariduskool peaks olema koht, kus peale inglise keele omandab õpilane ka teise võõrkeele oskuse. Võibolla õppisid konverentsil osalenud gümnasistid teise võõrkeelena mingit muud keelt kui vene keelt ja minu kriitika nende aadressil on seega kohatu, kuid see pole üksikjuhtum. Tean ka juhtumeid, kus vene keelt õppinud noored tegelikult vene keelt ei oska. Olen näinud kaubanduskeskuses pealt, kui müüja ja klient on kasutanud inglise keelt, sest müüja ei saanud vene keelest aru. Normaalne?

Vaatame korraks, mida ütleb gümnaasiumi riiklik õppekava. Paragrahv 4 punkt 5: «...suhtluspädevus – suutlikkus ennast selgelt, asjakohaselt ja viisakalt väljendada emakeeles ja iseseisva keelekasutaja tasemel vähemalt kahes võõrkeeles, arvestades olukordi ja mõistes suhtluspartnereid ning suhtlemise turvalisust...» Vene keel on paljudel teine võõrkeel, aga seda ei osata. Võib ka pakkuda, et peale inglise keele kui esimese võõrkeele ei osata ka mingis teises keeles kui vene keeles end väljendada. Välja arvatud keeltekallakuga koolidest tulnud.

Miks see nii on? Ühe põhjuse annab Euroopa Parlamendi liige Kaja Kallas oma blogis, kus ta kirjeldab oma äsjast, tema elus esmakordset ettekannet prantsuse keeles ja miks ta söandas prantsuse keelt alles praegu kasutada. «...minu prantsuse keele õpetaja ei armastanud mind mingil põhjusel, ja ütles ühel päeval pärast seda, kui ta oli küsinud jälle midagi, mida ta ei olnud õppida andnud, et «Kallas – vous êtes zéro!» (Kallas, te olete null!). Peab olema ettevaatlik sellega, mida me õrnas eas lastele ütleme, sest see võib neid kas innustada või vastupidiselt motivatsiooni täielikult nullida,» kirjutab Kallas, mainides seejuures ka õpetaja nime.