Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kristi Klaasmägi: ma ei ole nõus avaliku pildiga, mis kujutab Eesti haridust probleemivabana

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kristi Klaasmägi. | FOTO: Mari Öö Sarv/Noored Kooli

Veebruaris lugesime taas palju häid uudiseid Eesti õpetajate ja koolide töö tulemuste kohta. OECD PISA 2012 raport näitab, et Eestis on Euroopa kõige väiksem madala sooritusega 15-aastaste õpilaste osakaal. Eriti head tööd on teinud loodusainete õpetajad – neis ainetes on mahajääjate arv lausa ainult viis protsenti, kirjutab Noored Kooli tegevjuht Kristi Klaasmägi.

Meile meeldib ennast teistega võrrelda. See võib luua kas turvatunnet või näidata kätte, kus teised on meist paremad. Muret tekitab, kui selline võrdlus ise loob uue, automaatse aktsepteeritud normi. Parem kui OECD riikide keskmine tulemus on hea, esimeste seas olemine väga hea.

Eesti ja teiste riikide keskmiste võrdlemine peidab aga ära need kohad meie haridussüsteemis, mis tõsist arengut vajavad. Millist igapäevasteks otsusteks vajalikku infot saame näiteks Prantsusmaa ja Eesti õpilaste keskmiste tulemuste võrdlusest?

Avalikus ruumis presenteeritakse vaid positiivseid fakte

Mure õpetaja ameti maine pärast ja tunne, et erakoolide rahastuse eest seisjad trambivad jalge alla kõik hea, mida tavakoolid teevad, on toonud kaasa muutuse haridusteemade käsitlemisel avalikus ruumis. Kui 2013. aastal esitleti suurepäraseid PISA tulemusi, käis sellega kaasa ka tunnistus, et meil on veel tükk tööd teha poiste ja tüdrukute ning koolidevaheliste erinevuste vähendamiseks. Need arenguvajadused ei ole tänaseks kuhugi kadunud.

Rääkides väga headest keskmistest tulemustest ei räägi me sellest, et Narva õpilaste keskmine matemaatika tulemus on 49 punkti madalam kui Tartu õpilaste keskmine. (Seejuures on OECD võrdsustanud 39 PISA testi punkti ühe aasta õppetööga!). Me ei räägi sellest, et meil on mõned koolid, kus üle 50 protsendi õpilastest ei saavuta teadmiste baastaset. Me ei tea ka, kui palju neist 15. eluaastaks omandatud teadmistest ja oskustest püsima jääb.

Rääkides väga heast keskmisest tulemusest ei räägi me sellest, milliste meetoditega tänased tulemused on saavutatud ja sellest, et Eesti õpetajad kasutavad keskmisest vähem õpilasi aktiveerivaid õppemeetodeid.

Täna peaks koolis olema 145 860 last. Üldistades viimaseid PISA tulemusi kõikidele õpilastele, saame umbes 14 500 õpilast ja peatset täiskasvanut, kes ei oska leida lahendust, kui on eksinud, ei oska lugeda sõiduplaane ega pruugi teada, millal läheb järgmine rong. See number võib olla ka suurem, kuna PISA testi ei teinud individuaalõppekaval olevad õpilased – keda on 17 protsenti meie üldhariduskooli õpilastest.

Ärme võrdle keskmisi, vaid arutleme selle üle, kuidas jõuda selleni, et kõik Eestimaa lapsed, nii need 14 500 õpilast kui ka kõik ülejäänud, saavad väga hea hariduse. Sellise, mis võimaldab neil võtta aktiivselt vastutust ja juhtida nii enda kui Eesti elu parimal võimalikul moel.

Ma ei ole nõus avaliku pildiga, mis kujutab Eesti haridust probleemivabana. Meil on hea tase, kust edasi minna ja palju inimesi, kes hoolivad ja igapäevaselt arengu nimel pingutavad – nii teadlasi, õpetajaid-koolijuhte, lapsevanemaid, ametnikke kui vabaühendustes tegutsejaid. Arengukohtadest rääkimine ei ole kirumine, stressi väljaelamine või negatiivse kogemuse jagamine. Arengukohtadest rääkimine ja õpetajate nende hea töö eest tunnustamine on võimalik ka samal ajal.

Mulle tundub, et PISA tulemuste juures riikide keskmistest rääkides oleks Eestile kasulikum, kui me ei vaatleks meie õpilasi kui kaugel rohetavat metsatukka, vaid läheksime lähemale puude olukorda hindama ja parimat võimalikku kasvukeskkonda kujundama. Peame meeles, et iga puu siit metsast on ainulaadselt väärtuslik ja vajalik.

Tagasi üles