Helir-Valdor Seeder

FOTO: Riigikogu kantselei

Riigikogu aseesimees, nelja kooliskäiva poja isa Helir-Valdor Seeder tunnistab Õpetajate Lehes oma kogemuse põhjal, et Eesti haridussüsteem on naiste poole kaldu. Tema hinnangul vajab meeste olukorra parandamine kohest, kui vaja, siis isegi riigi sekkumist.

Ühelt poolt räägitakse meie ühiskonnas soolisest ebavõrdsusest, millega peetakse ennekõike silmas soolist palgalõhet meeste kasuks. Märksa vähem on uuritud nende statistiliste näitajate tagamaid, mis kajastavad meeste kehvemaid näitajaid: rohkem tervisekahjustusi, viletsam tervislik seisukord, suurem alkohilism ja muude mürkide tarbimine, mis aga peamine – lühem eluiga ja viletsam haridus.

Suhtekorraldaja Janek Mäggi on arvanud koguni, et Eesti mehe potentsiaali kasutamata jätmine on ühiskonna jaoks kurjast. Hiljuti selgus, et Tartu gümnaasiumid kaaluvad võimalust lüüa sisseastumiskatsetel poiste ja tüdrukute nimekirjad lahku, et aidata sel moel rohkem noormehi gümnaasiumiõppesse. «On ajast aega nii, et tütarlapsed on oluliselt edukamad oma õpingutes kui poisid, ja on tekkinudki olukord, kus gümnaasiumites on tütarlaste ülekaal,» põhjendas idee üks algatajatest, Hugo Treffneri gümnaasiumi direktor Ott Ojaveer «Aktuaalsele kaamerale».

Riigikogu aseesimees, nelja kooliskäiva poja isa Helir-Valdor Seeder tunnistab oma kogemuse põhjal, et Eesti haridussüsteem on naiste poole kaldu. Tema hinnangul vajab meeste olukorra parandamine kohest, kui vaja, siis isegi riigi sekkumist.

Palju räägitakse soolisest palgalõhest jt naisi diskrimineerivatest ilmingutest ühiskonnas. Kas meestega on kõik korras? Statistika järgi igatahes mitte. Miks?

Jah, meil on kujunenud olukord, kus soolisest ebavõrdsusest rääkides peetakse silmas eelkõige naiste olukorda, samas jäävad meeste probleemid tagaplaanile.

Statistika näitab karmi pilti: meeste tervis on kehvem ja eluiga ning haridustee lühem kui naistel, mehed teevad sageli tervistkahjustavaid ja füüsiliselt raskemaid töid, kalduvad kahjulike harjumuste ja sõltuvuste küüsi, nendega juhtub rohkem õnnetusi ja nende enesetappude arv on suurem. See on mõtlemapanev loetelu.

Palgalõhet, erinevat ühiskondlik-poliitilist väljundit, perevägivalda ja teisi eelkõige naistega seotud probleeme käsitletakse tunduvalt enam kui meestega seotud küsimusi. Aga mitmed meeste probleemid on naiste probleemide põhjus, eelkõige pereelu puudutavad. Peame rohkem vaatama ühiskonda tervikuna.

Mis siis meestele saatuslikuks saab?

Mitmete meeste eespool loetletud probleemide põhjus on puudulik haridus ja sellest tulenev vähene teadlikkus. Haritud inimene elab üldjuhul tervislikumalt ja oskab ning tahab ennast ja oma lähedasi hoida. Aga eks enamasti saavad probleemid alguse ikka kodust, koolist, tänavalt ja/või sõprade valikust.

Paljudes peredes on pereelu emakeskne, sest isa töötab perest eemal või kasvatab ema lapsi üldse üksi. Kuna isa on kodus harva, on ema õlul nii poiste kui ka tüdrukute kasvatamine. Lühidalt väljendudes jääb laste kasvatamisel sageli puudu isa hoolest, mis erineb ema omast.

Lasteaed ja kool … Ka need on naistekesksed. Enamik kasvatajaid ja õpetajaid on naised. Ükski üldistus pole täpne, aga arvan siiski, et poiste jaoks on kooli õpikeskkond keerulisem kui tüdrukutele. Poisid ja tüdrukud on erinevad ja loomuomaselt on poistel tänapäeva koolis raskem kohaneda – distsiplineeritud käitumine, kohusetunne, valmisolek teha kodutöid jt omadused on selles eas tüdrukutele omasemad ning seetõttu on nad ka õppimises edukamad. Nii jäävad poisid juba põhikoolis tüdrukutest maha ja nende motivatsioon ning huvi õppimise vastu väheneb. See kajastub hinnetes ja ka enesehinnangus. Meesõpetajate vähesus jätab poistele suurema «armi», eriti kui ka kodus pole isa.

Poisid ootavad reaal- ja loodusainete õpetamisel praktilist tegevust – füüsika ja keemia ilma paugu ja suitsuta on neile igav. Katsete tegemise võimalusi ja kõiksugu atribuute on koolis vähem kui paberit ja kriiti. Praktiline ja käeline tegevus eeldab arvuteid, tehnikat ja eriotstarbelisi ruume. See teeb hariduse andmise kallimaks.

Erihuve saab ju rahuldada ringides ja trennides …

Poisid tahavad rahmeldada. Hea võimalus selleks on muidugi sport, mida saab harrastada üsna edukalt kogu Eestis. Siiski on väiksemates kohtades väiksemad võimalused.

Aga võimaluste erinevus avaldub ka huvihariduses – näiteks on paljudes omavalitsustes ja koolides tehnikaaladega tegelemise võimalused õige kesised, seevastu tantsu-, laulu- ja kunstiringide valik märksa suurem. Paljud poisid tegutseksid meeleldi IT-, robootika- ja tehnikaringides. Tõsi, viimastel aastatel on olukord mõnevõrra paranenud, aga valikuvõimaluste erinevus siiski märkimisväärne.

Ja jällegi peab tõdema, et selline olukord pärsib pigem poiste õpihimu ja tegutsemislusti. See on ka üks allikas, miks humanitaar-, loodus- ja reaalvaldkondade suhe pole päris tasakaalus ega vasta ühiskonna vajadustele.

Uuringud toetavad laialt levinud arvamust, et haritud naised ei taha elada koos nendest vähem haritud meestega ja seetõttu on neil raske kodumaalt meest leida. Mis aitaks eesti naisel Eestist väärikat kaaslast leida?

Nagu eelnevalt ütlesin, kipuvad poisid maha jääma juba põhikoolis. Gümnaasiumis on enamuses tüdrukud, kõrghariduse omandamisest rääkimata. Selline olukord tekitab hariduslõhe, mis mõjutab pere loomist ja lõppkokkuvõttes avaldab mõju ka meie demograafilisele olukorrale. Ühel hetkel avastame, et meil on palju haritud naisi, kes ei leia enda kõrvale võrdväärselt haritud mehi. Loomulikult on isikukeskse, avatud ja liberaalse ühiskonna peremudel ja demograafilised probleemid palju keerulisemad kui minu lihtsustatud käsitlus, aga arvan, et hariduslõhe on üks probleem, mida oleme vähe teadvustanud. Eks see ole ka teistes riikides probleem. Saksamaal on kolmandik kõrgharidusega naistest lastetud, aga see on veelgi mitmetahulisem teema.

Mis oleks lahendus? Ilmselt probleemi teadvustamine ja lahenduste otsimine lausa riigi tasandil. Alustada võis kas või programmiga «Mehed kooli!».

Millest siis see vastuolu – naiste parem haridus, aga meeste juhtivad ametikohad?

See on levinud pooltõde. Jah, näiteks poliitikas on meil tõesti naisi oluliselt vähem, aga riigi valitsusasutuste töötajatest on enamik naised. Kui jätame arusaadavatel põhjustel meestekesksed riigikaitse ja politsei kõrvale, siis domineerivad riigivalitsemises naised. Kui mina olin põllumajandusminister, siis oli ministeeriumi valitsemisala töötajate suhe 75:25 naiste kasuks. Vaevalt see praegugi oluliselt muutunud on. Selle üks põhjus on naiste parem haridus ja avalikus teenistuses ning riigiasutustes kehtivad haridusnõuded.

Kui tahame saavutada ühiskonnas soolist tasakaalu, siis peame palgalõhe kõrval hakkama teadvustama ka hariduslõhe olemasolu, mis on sooline, aga järjest rohkem ka regionaalne probleem.