Haridustöötajate liidu küsitlusest selgus, et on koolijuhte ja kohalikke omavalitsusi, kes kulude kokkuhoidmiseks soovitavad õpetajatel kirjutada avaldus tasuta puhkuse saamiseks. Ometi tuleb õpetajate palgaraha riigieelarvest ja ei koolil ega omavalitsusel ole õigust kasutada seda muuks. Ja koolidel on õigus saata õpetajaid palgata puhkusele üksnes siis, kui viimased ise seda tahavad, mitte siis, kui nad on fakti ja puhkuseavalduse blanketi ette seatud.
Ühelt poolt – olukorras, kus omavalitsusel ei ole piisavalt raha kooli ülalpidamiseks – on raske praegu omavalistusi või koole süüdistada. Teine võimalus oleks ilmselt kool kinni panna, kuid see ei ole kindlasti kellegi huvides. Niigi ebavõrdse maksutuluga omavalitsused imbuvad kooli kadudes õige pea elanikest päris tühjaks. Kummituskülade tühje aknaid ja laokil maju näeb Eestis ringi liikudes juba niigi liiga palju.
Nördinud on sellest olukorrast ka nii riigikogu kultuurikomisjon kui haridusminister. Kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg nimetab olukorda taunimist väärivaks, minister aga leiab, et kui õpetajaid on tõepoolest vastu nende tahtmist puhkusele saadetud, on tegu seaduserikkumisega, millega tuleb kiiresti tegeleda.
Ometi ei ole see probleem viimaste nädalate, isegi mitte viimaste kuude küsimus. Täpselt samasugune küsitlus tehti õpetajate seas aasta tagasi. Ja juba läinud sügisel saadi samasugused vastused: omavalitsustel ja koolidel raha ei ole, õpetajad sunnitakse palgata puhkusele. Nii on see «taunimisväärne» olukord kestnud juba vähemalt aasta, kuid «kiiret tegelemist» ei ole näha ei kultuurikomisjoni ega ka ministeeriumi poolt.
Ka aasta tagasi nimetati sellist tegevust seadusevastaseks. Siit küsimus: kuidas saab olla tekkinud olukord, kus vähemalt aasta on järjepidevalt tegeletud seaduserikkumisega? Veelgi enam, mitte mõne varjatud, hämara seaduserikkumisega, vaid sellisega, millest on kirjutanud lehed ja mida on hukka mõistnud poliitikud, minister ja riigikogu kultuurikomisjoni esimees?
Loomulikult on mõistetav, et töökoha kaotuse hirmus ei tõuse ühegi õpetaja sõrm süüdistavalt omavalitsusjuhi või koolidirektori suunas näitama, kuid usaldusisikute kaudu ei oleks ülesandes midagi lahendamatut. Seda enam, et koolijuhid omavalitsuste ettekirjutusi ei salga.
On arusaadav, et kui raha ei ole, tuleb hakkamasaamiseks leida teisi võimalusi. Kuid on lubamatu, et selleks on omavalitsused, koolid ja õpetajad pandud olukorda, kus neil ei ole muud väljapääsu kui seadust rikkuda.