/nginx/o/2015/05/25/4109023t1h9a31.jpg)
Eestis elavate pagulastega suhtlemisel saadud kogemused ja meie klientide lood lubavad väita, et religiooni roll ning täpsemalt islamikesksus pagulasteemas on ülehinnatud, kirjutab Johannes Mihkelsoni Keskuse pagulasstaatuse saanud isikute tugiteenuse juht Juhan Saharov.
Eesti meedias on viimasel ajal kombeks olnud «pagulasi oodata» ning kalkuleerida mitu «ümberpaigutatavat» siis meile jõuab. Riiklik tegevuskava on seotud samuti ümberpaigutatavatega. Isegi Aarne Rannamäe küsis enne «Vabariigi kodanike» saate algust, «millal nad siis lõpuks tulevad».
Meie «tugitavate» seas on praegu 16 ukrainlast, 13 sudaanlast, 12 palestiinlast, 7 süürlast, 4 albaanlast, 3 venelast, 1 valgevenelane ja 1 egiptlane.
Pilgud on pöördunud Euroopale ja ümberpaigutamise operatsioonile. Seda on olnud veidi naljakas näha ja kuulata neil, kes siinsete pagulastega reaalselt kokku puutuvad, kuna Eesti riik on andnud rahvusvahelist kaitset Eestisse saabunud varjupaigataotlejatele juba 1997. aastast. Tõsi, tavarändega saabunud varjupaigataotlejate arv on alati olnud väike – alles 2015. aastal ületas kaitse saanud isikute arv Eestis (ühes aastas) 30 inimese piiri. Nad on kohal ja saanud hakkama Eestis, kes edukalt, kes vähem.
On väga võimalik, et tulevaste (siia reaalselt jõudvate) ümberpaigutatavate isikute koguarv jääb lõpuks allapoole keskmiselt aastas tavarändega Eestisse jõudnud rahvusvahelise kaitse saanud inimeste arvust. Sellele viitab ka praegune ümberpaigutatavate pikk ja konarlik menetlusprotsess.
Milline on aga meie praeguste pagulaste arv ja läbilõige kodakondsuse pinnalt? Viimase kolme aastaga (2013–2015) on Eestilt rahvusvahelise kaitse saanud kokku 105 inimest, olles pärit enam kui kümnest riigist. Johannes Mihkelsoni Keskus tegeleb praegu neist 57 isikuga (kelle hulgas on 17 last), kes rahvusvahelise kaitse andmise kahe aluse järgi jagunevad umbes pooleks ehk pagulasstaatuse ja täiendava kaitse saanud isikute arvestuses.
Meie «tugitavate» seas on praegu 16 ukrainlast, 13 sudaanlast, 12 palestiinlast, 7 süürlast, 4 albaanlast, 3 venelast, 1 valgevenelane ja 1 egiptlane. Arvudest näeme, et kõik ei pöördu meie poole ja on väga iseseisvad, ligi pooled seda võimalust aga kasutavad. Tavaliselt kestab tugitöö kaitse saanud isikuga 1-2 aastat, seejärel leping tugiisiku ja kliendi vahel lõpeb. Mida näitab meile tugitöö nende inimestega ja mida on meil lisada käimasolevasse debatti?
Igapäevatöö pagulastega Eestis näitab, et toetumisega islami- või kristliku religiooni suurtele narratiividele ei ole midagi peale hakata. Inimese kohandumine, õppimine, töötamine jne on tegelikult väga argine nähtus, mis on üsna universaalne igal maal, kuhu uus elanik jõuab.
Puutudes kokku praktilise eluga, on religioonipärandist olulisem inimese reaalsed oskused, õpitahe ning avatus uuele olukorrale, samuti vastuvõtva ühiskonna avatus temaga suhtlemisel. Kas ta läheb tööle pesulasse, puidufirmasse või kohvikusse või ei lähe? Kas ta üritab oma laste kõrval õppida eesti keelt või mitte? Sellest sõltub inimese kohanemise edukus ning mitte sellest, milline on tema suhe religiooniga.
Loomulikult on meie tugiisikud koolitatud tundmaks islami ususambaid, sotsiaalseid rolle ja kultuurierinevusi, ent uskuge mind, see ei ole kõige olulisem koostöökoht. Oluline on see, et perel oleks siin turvatunne, et ta saaks esimesel kahel aastal tuge (aeg, mil tavaliselt kestab tugiisiku suhe perega), et vanemad võtaksid vastu tööpraktika või töökoha (mis võib olla teistsugune kui seni tehtu) ning lapsed omandaksid koolis kiiresti eesti keele.
Eestis elavate pagulastega suhtlemisel saadud kogemused ja meie klientide lood lubavad väita, et religiooni roll ning täpsemalt islamikesksus pagulasteemas on ülehinnatud. Neil inimestel on erinev kultuuripagas ning samamoodi on nende suhe religiooniga eritasandiline. Meie tööst lähtudes saan öelda, et Eestisse jõudnud Süüria ja Palestiina pered on väga liberaalsed moslemid. Sellegipoolest on arvatud, et me ei vaja Eesti pagulaste lähemat tundmist ning nende kohta saab teha üldistatud otsuseid lähtudes kõige äärmuslikumate islamimaade kogukondade kultuuritavadest.
Orientalist Martti Kalda artikkel (Õpetajate Leht 15.01) Eesti haridusmaastiku ühest võimalikust tulevikust, mida me tema väitel peaksime pagulaste pärast ümber korraldama mõne islamiriigi (äärmusliku haru) kommete järgi, on vale rada, mida pidi mõelda. Ei ole nii, et kui mul on teadmised Aasia kultuuride kohta, siis piisab tõsta äärmusliku islami haridus- ja muud kombed toorelt Eesti konteksti ning arvata, et kui pagulased on kuskilt sealt pärit, siis järelikult tuleb meil hakata samamoodi haridust andma.
Me ei peaks keskenduma Saudi Araabia kõige konservatiivsematele kommetele. Peame looma ise omaenda haridusmaastiku. Kindlasti ei saa väita (mida ometi teeb Kalda), et peaksime olema valmis poiste ja tüdrukute eraldi klassideks, loobuma entusiasmist laste eesti keele õppimisel ning võtma enda lähtekohaks sealsed tavad ja keskkonna. Vastupidi, me peame lähtuma ikka Eesti kontekstist.
Kohandumine Eesti praeguse koolikorraldusega (mis ei tähenda, et seda ei saaks järjest paremaks muuta) on väga oluline tegevus, millega pagulaspere hakkab mõistma, mida ja kuidas Eestis õpetatakse ning kuidas on see seotud siin elamisega. Oluline on see, et rahvusvahelise kaitse saanud pere hakkab selle kaudu mõistma Eesti ühiskonda ja kombeid. Martti Kalda väited lähtuvad kõikide «pagulaste» kohandumise ja harimise käsitlemisel ainult konservatiivse islami stampidest, nägemata seda, et (1) siinsed moslemid on niivõrd palju liberaalsemad ja (2) multikultuurses klassiruumis toimub hoopis teine dünaamika.
Meie õpetajate reaalne töö pagulasperede lastega näitab, kui edukalt nad õpivad eesti keelt ja kohanevad meie koolis (vt Kiltsi kooli direktori Merje Leemetsa artiklit Postimehes 19.01 «Eesti kool oskab hoolida ka sõja eest põgenenud lastest»).
Varjupaigateemat ja Eestit käsitledes tuleb olla täpne, nagu ka kõikide teiste riikide puhul. Kas me räägime põgenikust, majandusmigrandist, välistudengist, pagulasest, täiendava kaitse saanud isikust või uusimmigrandist? Kui suur on ühelt poolt pagulase ja teiselt poolt riigi roll kohanemisprotsessis?
Enne kui hinnata rahvusvahelise kaitse saanud sudaanlase kohanemise aeglust või kiirust konkreetses riigis, peame vaatlema (a) kui kaua on riigis varem elanud need kultuurilis-keelelised kogukonnad, kes vastavad täna tulnud pagulasstaatuse saanud isikutele, (b) milliste rändeliikidena on varasemad sisserännanud riiki tulnud, (c) kui palju neid on ja milline on nende keeleoskus, (d) milline on konkreetse riigi vastuvõtusüsteemi institutsionaalne võrgustik (keeleõpe, tööturuteenused, haridus jne)?
Kõiki neid ülaltoodud aspekte tuleb arvesse võtta, enne kui pakkuda, et Eestis viibivad pagulased suhtlevad niikuinii ainult enda keeles ning omavahel. Üksikute inimeste kõrval tuleb analüüsida Eesti vastuvõtusüsteemi institutsionaalset poolt. Näiteks fakti, et meil ei ole täna ikka veel pakkuda nendele inimestele järjepidevat ja pikaajalist riiklikku eesti keele õppeprogrammi. Meil on selle asemel vabatahtlikud, kes õpetavad eesti keelt või erakursused, kuhu ei ole sugugi nii kerge «lisanduda» keset õppeaastat, tehes samal ajal oma igapäevast tööd.
Riigikontroll on oma aruandes teinud õige järelduse, öeldes, et riigil ei ole praegu pikaajalist tegevusplaani. Tegevus on killustunud tugiisikuteenuse, töötukassa, Vao keskuse ning 1-päevase kohanemisprogrammi vahel. Samas tuleks tegevus riiklikul tasandil ühtlustada ja töötada välja proportsioon, kuidas ühildada vastselt rahvusvahelise kaitse saanud isiku (täiskasvanu) tööhõive ja pikaajaline keeleõpe.
Lõpetuseks – Eestis viibivate pagulastega tehtav töö näitab ka seda, et idealismist on asi kaugel. Ei vasta tõele, et lõimumine on kerge ning kõik pagulased tahavad siin väga töötada. Samuti ei vasta tõele see, et lõimumine on võimatu ning eesti keelt selgeks ei saada. Näiteid on mõlemast otsast. Ent vähim, mis me teha saame, on olla Eestis elavatest pagulastest kirjutamisel täpsed ja mõista, et need inimesed elavad (sarnaselt meiega) tegelikult väga argist elu, kus nende kohanemisel on peamine rõhk tööl, õppimisel ja lastel, mitte suurtel ja sümboolsetel siltidel.
Autor on töötanud viimased 6 aastat pagulasstaatuse saanud isikute tugiteenuse juhina Johannes Mihkelsoni Keskuses, ühtlasi on ta Tartu Ülikooli doktorant politoloogia erialal.