/nginx/o/2016/01/13/4871073t1hed1e.jpg)
Põhja-Korea kui riik on äärmiselt kummaline. Sealne elukorraldus ja tahe ennast ainult parimast küljest näidata, säilitades samal ajal totaalset kontrolli kõige üle, muudab ka elementaarsed argielu tegevused ja nähtused salatsevateks ja hirmutavateks, kirjutab Erki Loigom, kirjeldades oma reisi Põhja-Koreasse.
Kuskil mujal maailmas ei ole näiteks ühistransport või televisioon niivõrd fookuses, kui need on Põhja-Koreas. Selliseid veidraid tahke on aga sellel maal väga palju.
Pyongyangis viiakse turistid kindlasti sõitma metrooga, mille tegelikku olemasolu ja toimimist on aastakümneid saatnud saladuseloor. Nimelt sõidavad turistid millegipärast alati vaid kahe jaama vahel. See on tekitanud küsimuse, kas üldse on olemas rohkem jaamu?
/nginx/o/2016/01/18/4885097t1h1df3.jpg)
Ametlikult peaks linnas olema kaks pikka liini, kokku ligi kahekümne peatusega. Maapinnal on näha tõesti jaamahooneid, kuid enamasti on need suletud ja inimtühjad. Nüüd on küll saladus osaliselt lahenenud, turismibüroodel on uue paketina kuni kuue jaama külastamine. Ilmselt on saladuse lahendus peidus pisiasjas, et ülejäänud jaamad ei ole nii luksusliku sotsialistliku realismi kajastava kujundusega, vaid tavapärased ja pragmaatilised.
Metroo on üks väheseid kohti, kus turistid saavad viibida koos tavaliste kodanikega, mujal vaatamisväärsuste juures ei ole spontaansed kohtumised võimalikud. Ka silmside põhjakorealasega tänavatel on võimatu, vestlusest rääkimata. Metroojaamad kannavad nimesid Täielik võit, Kuldne pinnas, Triumfaalne tagasitulek, Helge tulevik ja sõita saab ka otse Paradiisi.
/nginx/o/2016/01/18/4885099t1h3067.jpg)
Kõik, mis vähegi imposantsem või suursugusem välja paistab, kannab Kim Il-sungi nime. Seetõttu leiame linnast selle kurjami nimelise ülikooli, väljaku, lugematu hulga tehaseid ja lasteasutusi. Riigis on hinnanguliselt nelikümmend tuhat Kim Il-sungi ausammast. Iga kivi või tool, kus Suur Juht (soovitav ongi vanimat Kimi nii kutsuda) end on pikemalt toetanud, on tähistatud ja väärt näitamist turistidele. Peamiselt küll siseriiklikele.
Kim Il-sung on Põhja-Koreas pühak, Jumal ja Päike. Tema sünnipäev maikuus on suurim riigipüha, Päikese päev. Tema sünnihetke loetakse kohaliku Juche kalendri esimeseks päevaks. Kim Il-sung on väidetavalt mitme ooperi autor, loonud lugematu hulga näitemänge, kirjutanud raamatuid ning olnud projekteerijaks ja arhitektiks lugematutele rajatistele ja hoonetele, loonud põllumajanduses korra majja jne. Ta ei ole kunagi milleski eksinud. See, et tema ja poja Jong-ili juhendamisel suri 1990ndate teises pooles kuni 3 miljonit nälga, on imperialistide vale. Ta kaevas kolme päevaga valmis terve mäekompleksi jagu tunneleid, kus täna hoitakse mõlemale liidrile toodud kingitusi.
/nginx/o/2016/01/18/4885107t1hac56.jpg)
Selline mõistusevastane kollektsioon asub riigi keskosas asuvas muuseumis, mida tuntakse kui Rahvusvahelise Sõpruse Näitust. Sinna on kuhjatud kõik Kim Il-sungile ja Kim Jong-ilile toodud kingitused ja kui nende kõigi juures peatuda minutiks, peaks kuluma aastaid enne kui sellest marmorist monstrumi tagaukseni jõutakse.
Kompleksist leiab nii pisikesi nipsasjakesi, aga ka reisirongi, autosid ja kaatreid, kuldseid elevandikujusid ja ka Michael Jordani autogrammiga korvpalli. Eesti panuseks on Taekwondo Liidu poolt kingitud viinapitside komplekt. Bussisõit muuseumisse kestab kuni kolm tundi ja läbib riigi jaoks tundlikke piirkondi – Yongbyoni tuumakompleks jääb mõnesaja meetri kaugusele maanteest ja üks jõhkramaid vangilaagreid Pukchangis asub vaid mõne mäekünka taga. Nende kohta lähemalt giididelt palun tungivalt mitte küsida – teie reis võib järgmiseks hommikuks läbi olla.
Üks adrenaliinirohkemaid ettevõtmisi on kahe Korea piiriala külastamine. «Maailma viimane külma sõja maamärk ja maailma hirmsaim koht,» on seda neljakilomeetri laiust, elektrifitseeritud aedadega ja mineeritud maa-ala iseloomustanud Bill Clinton.
Olen külastanud demilitariseeritud DMZ mõlemal pool piiri ja tuleb tunnistada, et Lõuna-Korea poolne külastus oli märksa veidram. Põhja-Korea jaoks on DMZ paik, mida uhkelt eksponeeritakse ja seeläbi on seal käitumisreeglid küll tõsised, aga märksa lõdvemad kui näiteks lõunapool. Pildistada saab vabamalt kui mujal riigis ja hea toon on piiril karjuda «jänkid, minge koju!». Lõunas on reeglid väga ranged, isegi pildistamise suund oli ettemääratud ja sõdurite ning giidide karjatusi «No photo!» tuli ette oluliselt enam kui Põhjas.
/nginx/o/2016/01/18/4885113t1hbf79.jpg)
DMZ on kogu poolsaart läbiv (ligi 250km) raskelt mineeritud ja valvatud piirijoon, kus on peale selle loomist kaotanud elu sajad sõdurid mõlemal pool piiri. Annab ikka ebatäpsemat nime kui demilitariseeritud tsoon selle piirkonna kohta välja mõelda. Hinnanguliselt on piiridel teineteise vastas pidevas valmisolekus kuni 1,5 miljonit korealast.
Piiriüleseid konflikte tuleb ette sagedasti, samuti teevad pooled katkematuid pingutusi vastast psühholoogiliselt traumeerida. Tuntumad vahendid on propagandat levitavad valjuhääldid, kristlikke sümboleid kandvad jõulupuud Lõuna-Korea poolel, pidev marsimuusika ja nn näidisküla Kijong-dong, kus lehvib üks maailma suurimaid lippe. Lipusõja algatas küll Lõuna-Korea. Kuigi Põhi räägib külast kui reaalsest elupaigast, on seal siiski märgatud harva elumärke. Majades süttivad ja kustuvad tuled üheaegselt, majadel ei ole aknaklaase ja sisustust. Põldudel töötavad alatasa erinevad inimesed, mis annavad aluse kahtlustada näitlejate kasutamist. Kõik see on loodud mulje avaldamiseks ja kuulub psühholoogilise sõja valdkonda.
/nginx/o/2016/01/18/4885127t1h4f43.jpg)
DMZs toimuv on viidud absurdini ja mõlemad pooled saavad sellest väga hästi aru, kuid lahendust ei paista. Põhja-Korea näitab Lõuna-Korea poolele ehitatud massiivset müüri, mis samuti kulgeb kogu poolsaare ulatuses, kuid mille olemasolu Lõuna-Korea siiani kiivalt eitab. Milleks silmaga nähtavat tankitõket eitada, ei saa keegi aru.
Lõuna-Korea poolel soovitan külastada tunneleid, mille Põhja sõdurid on kaevanud graniidi sisse lõpuga Lõuna-Korea territooriumil. Neid on tänaseks avastatud kolm, infot on veel mitme kohta, kuid leitud neid ei ole. Tunnelid on loodud võimaluseks tungida tundide jooksul armeega Lõuna-Koreasse. Avastatud tunnelid on loomulikult põhja poolt tulijatele suletud, kuid avatud turistidele ja nende mastaapsus on muljetavaldav.
DMZ külastuse tipphetk on kahtlemata ühise piirijoone ainsas kohas, kus sõdurid mõne meetrise vahega teineteisele silma vaatavad ja kus asuvad uudistega kursis olevatele inimestele tuttavad sinised soojakulaadsed majad – Panmunjomi rahuküla on väliselt tõesti rahulik, kuid pinget on tunda iga keharakuga. Just siin kohtuvad osapooled aeg-ajalt kohtumiseks ja toimub katkematu üksteise jälgimine. Piirijooneks on vaid maju poolitav betoonkõrgendik, millest üleastumine põhjustaks tulevahetuse. Seda on ajaloos ka ette tulnud, kuid soovitaks seal siiski kuulata giidide ja sõdurite käske ja soovitusi.
/nginx/o/2016/01/18/4885131t1h5df6.jpg)
Selles poliitikast läbiimbunud maal, kus ka lillekasvatus on poliitika osa (Põhja-Korea rahvuslilled on kimjongilia ja kimilsungia), on olemas ka oma pehmem pool. Inimestena on vähemalt giidid ja hotellide personal luust ja lihast inimesed oma murede ja rõõmudega. Tuleb siiski endale teadvustada, et nemad on väljavalitud ja Põhja-Korea mõistes õnneseened.
Põhja-Korea on väga range kastisüsteemi maa ja vaid kõrgeima kasti esindajad omavad võimalust viibida või elada ja töötada pealinnas. Kuigi Pyongyang on eliidi linn, on see siiski väga suures vaesuses ja viletsuses virelev asula, mis meenutab mõnda 1980ndate aastate Nõukogude Liidu suurlinna.
/nginx/o/2016/01/18/4885095t1hfd86.jpg)
Viimastel aastatel on kesklinna osa usinalt tuunitud, rajatud on kõrgete kortermajade rajoon, loodud spordirajatisi ja uusi muuseume, kuid eemaldudes veidi linnasüdamest algavad peale väsinud kortermajade ja lagunenud teedega rajoonid, milliseid üritatakse turistide eest varjata. Piisab vaid teeremondi tõttu tehtud kõrvalepõikest ja avaneb tõeline Pyongyang oma koleduses. Ja nüüd karjub teie peale juba põhjakorealasest giid, «No photo!!!».
Selles rusuvas maailmas elavad siiski reaalsed inimesed, kes armuvad ja abielluvad, saavad lapsi ja kasvatavad nad üles, käivad koolis ja tööl ning oskavad ka rõõmustada. Viimasele aitavad kaasa peamiselt televisioon ja alkohol.
Televisiooniga on riigis pahasti, sest lubatud on vaid kohalik programm, mis edastab vaid propagandat. Välismeedia vaatamine on ränk kuritegu ja selle meeldetuletamiseks tuleb igal aastal riigist teateid avalike hukkamiste kohta.
Info on valgus ja seda Kim Jong-un teab väga hästi. Just see asjaolu oli minu jaoks see argument, millega ma enda jaoks südametunnistuse dilemma lahendasin. Põhja-Korea külastamiseks kulutatud vähene raha ei aita režiimil elus püsida, kuid minu ja minusuguste nädal Põhja-Koreas, aitas kindlasti mitmel kohalikul taas süvendada arusaama, et piiride taga ei elagi vaid imperialistlikult meelestatud saba ja sarvedega koletised, nagu Põhja-Korea meedia meid maalib. Rääkimata otsesest kasust, mida annab minu teadlikult paks meditsiinipaun – selle jagasin giididele ja nad oli aspiriinide ja valuvaigistite üle siiralt õnnelikud. Samuti olid teisest reisipäevast giidide näos ainult Cameli või Marlboro plärud. Lääne sigaretid on kõva valuuta, mida soovitan Pekingist kaasa osta. Kohalikud suitsud tõmbasid ka minu pika kogemusega suitsetajast lähisugulase tõsiselt köhima.
/nginx/o/2016/01/18/4885137t1h6999.jpg)
Ahjaa, Kim Jong-il õppis kolmenädalaselt käima ja kaheksanädalaselt ta juba rääkis. Ülikooliaastatel kirjutas ta 1500 raamatut. Samuti saab ta hakkama ilmastiku mõjutamisega. Kimide nime ei tohi kunagi poolitada ja see tuleks kirjutada rasvases kirjas. Tegelikult on see muidugi kohutavalt kurb.
/nginx/o/2021/12/16/14264142t1h51db.jpg)