Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade

FOTO: Margus Ansu

Iga hääl maksab ja igal häälel on hind. Küsige erakondadelt, kui te ei usu. Aga küsimus on selles, kas iga häält on ikkagi vaja. Näiteks neid, mis asuvad piiri taga.

Seoses sellega, et kümned tuhanded Eesti inimesed on lahkunud siit helgema elu lootuses enda arvates parematele jahimaadele, tasuks riigikogu valimiste künnisel pärida, mil määral peaksid nemad Eesti tuleviku kohta üldse sõna võtma.

Kas moraalsest seisukohast on ikka õigus minna valima neil, kel on küll Eesti kodakondsus, kuid kes on seadnud elu sisse ja rügavad tööd teha piiri taga, kes maksavad makse võõra riigi kassasse ega ilmuta erilist soovi esivanemate maale niipea tagasi tulla?

Enne kui sellest küsimusest liiga tuld võtate, olgu igaks juhuks rõhutatud: ma ei kavatse vähimalgi viisil püstitada teemat, nagu tuleks lahkunuilt kodakondsus ära võtta ning nad põhiseaduslikust valimisõigusest ilma jätta. Küllap astuks nende kaitseks koguni rahvusvaheline õigus. Aga õigus ja õiglus, nagu elu näitab, on sageli kaks täiesti eri asja. Ja moraalsest vaatevinklist ei tundu see põrmugi õiglane, et need, kes on Eestiga sideme katkestanud, võiks Eesti tuleviku osas siinsete inimestega võrdselt kaasa rääkida.

Tõsi, ega moraalse printsiibi rakendamine valimisõiguse puhul ole põrmugi lihtne. Mida teha tudengitega, kes õpivad juba mitmendat aastat välismaal? Ilmselt tuleb neile luua erand. Nagu ka näiteks Brüsseli eurobürokraatidele. Aga kas välismaalt Eestisse koore juhatamas käiv dirigent Neeme Järvi on moraalselt rohkem valimisõigust vääriv kui New Yorgis jalgpalli mängiv Joel Lindpere, kes pole juba tükk aega Eesti koondist esindanud?

Samuti saab väita, et paljud Eesti inimesed on oma ükskõiksuse, poliitikavõhikluse ja, mis eriti hull, poliitilise manipuleeritavuse tõttu veel vähem valimisõigust väärt kui mitmed välismaal internetis Eesti lehti lugevad eestlased. Aga nad vähemasti elavad selles riigis, kus nad valivad, ja see annab neile äraläinute ees mitmekordse moraalse eesõiguse. Need, kes on lahkunud Austraaliasse, Hispaaniasse, Rootsi või kuhu iganes, kujundagu nonde maade saatust. Kui aga sealsed võimud neile valimisõigust anda ei taha, siis, vabandust, see ei ole enam meie probleem.

Kahjuks teeb e-hääletussüsteem, Eesti üks uhkusi, kaugelt valimise eriti lihtsaks. Istu või seitsmendat aastat Birma džunglis või Tai plaažil – kui sul on internetiühendus, võid sealt paari klahvivajutusega mõjutada ühe kauge Eesti-nimelise maa saatust sama palju kui see, kes päevast päeva oma visa tööga Antslas või Alutagusel selle riigi arengusse panustab. Vaadakem tõele näkku: see pole ju moraalselt põrmugi õiglane. Oleks hea, kui lahkunud sellest ise aru saaks.