Haridusseadus hakkab tööle vaid siis, kui rahvas tunnetab, et seadus on õiglane, arusaadav, teenib üldsust, ei privilegeeri mingeid huvirühmi ning toimib ühiskonna kui terviku ja kõigi tema liikmete arengu huvides, kirjutab kasvatusteadlane Viive-Riina Ruus.

Tellijale

Haridus- ja teadusministeerium valmistab juba kaks aastat koos partneritega ette uut haridusseadust. Muudatuse vajalikkus on igati põhjendatud. Kehtiv haridusseadus võeti vastu 23. märtsil 1992, seega üle kahekümne aasta tagasi. Mulle teadaolevalt on see meie kõige vanem seadus, sellele järgnesid lastekaitseseaduse ja alles siis põhiseaduse vastuvõtmine 1992. aasta juunis.

Praeguseks on haridusseadust üle viiekümne korra muudetud. Sellele on lisandunud palju teisi haridusvaldkonna seadusi, mille tulemusel on tekkinud üsna keeruline ja raskelt hoomatav seadustik.

Olin 1992. aasta seaduse eelnõu koostamise juures ja protseduur ise tundub tagantjärele isegi koomiline. Nimelt oli juba tehtud kaks katsetust luua meie äsja iseseisvuse taastanud riigile omaenda haridusseadus. Kuna need katsed ebaõnnestusid, nimetas tollane haridusminister Rein Loik kolm inimest, kes pidid üritama seadusega maha saada. Mina olin üks põhikoostajatest koos ministeeriumi tollase poliitikaosakonna juhataja Valeri Aava ja jurist Mall Grambergiga.

Seadus oli omas ajas uudne

Seadus võeti vastu, kui kõrgeim seadusandlik kogu oli veel ülemnõukogu. Praegu tundub peaaegu uskumatu, et 23. märtsiks, kui iseseisvuse väljakuulutamisest oli möödunud veidi üle poole aasta, oli eelnõu läbinud kõik kooskõlastusringid ja menetlusprotseduurid ning seadus võetigi vastu. Tänapäeval oleks asjade selline korraldus lubamatu ning ka võimatu.