Meil on ikkagi nõukogudeaegne lünk sees ja jätta religiooniteadmiste andmine ainult kodu hooleks on vastutustundetu, rääkis Postimehe päevaintervjuus Eesti Evangeelse Luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma.

20 aastat religiooniõpetuse õpetaja olnud Viilma sõnul ei tähenda see kindlasti mitte seda, et kool peaks õpetama usku, aga kool peaks jagama teadmisi.

«Mulle tundub, et me Eestis peame mittekristlikuks väga selgelt kristlikke asju. Keerulistel aegadel me mõtleme inimeste peale. President ütles näiteks, et me peame mõtlema Eston Kohveri peale. Ameerika president oleks öelnud, et palvetame. Meil on leinaseisakud, kui me kedagi mälestame. Me paneme küünlaid inimeste mälestuseks ja me arvame, et see ei ole kristlus. See on kristlus. Mujal maailmas nimetataks seda selgelt kristluseks.»

Eesti kuulumine kristlikku kultuuriruumi on tõstatunud palju ka pagulasküsimusest rääkides. Luterlik kirik püüab ses küsimuses lähtuda kristlikest põhiväärtustest.

«Me olime üks esimesi institutsioone, kes juba kevadel valitsusele abi pakkus. Pagulasteema kirikus on selgelt seotud ligimesearmastuse ja muude selliste kristlike väärtustega,» sõnas peapiiskop.

Kohtumine teise kultuuriga toob aga välja ka need samad lüngad eestlaste religiooniteadmistes.

«See haakub sellega, et austada teise inimese usku, teise inimese kultuuri ja õppida tundma teise inimese usku ja kultuuri tähendab, et meil tekib vajadus ka oma kultuuri õpetada, ka oma religiooni seletada. Tekib küsimus, milline on meie kultuur. Kui me ütleme, et ta ei ole kristlik, siis milline ta on?» küsis Viilma.

Eile pidas Viilma Toomkirikus advendikõne, kus rääkis kristluse ja kristlaste rollist ühiskonnas ning euroopalikest väärtustest.

«Et suuta sallida ja hoolida teistest ja nende tõekspidamistest, et austada teiste kultuuri ja usulist maailmavaadet, peame tunnistama esmalt, kes me ise oleme. Me peame tulema kristlastena kapist välja!» ütles ta.