Tartu Waldorfi gümnaasiumi lapsevanemad Kadri Artma (vasakult), Siim Angerpikk ja Ahto Kivi (paremal) ning juhataja Triin Iva (paremalt teine) on mures, kuidas tagada, et pikaajalised hariduselu puudutavad otsused ei sõltuks vaid poliitilistest mõjudest.

FOTO: Margus Ansu

Kaks erinevat jõudu – riigi kohustus ja vanemate vastutus – on tekitanud justkui kaks eraldiseisvat ja erinevate ülesannete ja eesmärkidega koolivõrku: riigi- ja munitsipaalkoolide võrgu ja eraalgatusliku kogukonnakoolide võrgu., kirjutab MTÜ Tartu Vaba Waldorfkooli Seltsi juhatuse liige Ahto Kivi.

Haridus- ja teadusministeeriumi veebilehel ilmus eile teade, et haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi kinnitas toetusreeglid, mille järgi saavad koolivõrku korrastavad või korrastanud omavalitsused taotleda raha põhikoolide energia- ja kulutõhusamaks tegemiseks, mis lubab rohkem ressursse panustada hariduse kvaliteeti.

30.03.2015 kinnitas haridusminister dokumendi «Koolivõrgu programm 2015-2018». Seal kirjutatakse, et «Koolilaste arvu vähenemine viimase 16 aasta jooksul umbes 40 protsendi võrra ja linnastumine on tinginud olukorra, kus koolipidajatel on ebavõrdne võimekus õppe kvaliteedi tagamisel». Analüüsi järeldus on, et põhikoolide arv võiks aastaks 2020 langeda 544-lt 345-ni. Koolivõrgu programmi raames lammutatakse ja ehitatakse koolimaju, et saavutada optimaalne riigi- ja munitsipaalkoolide võrk karbi mahtude mõttes. Programmi maksumuseks on aastani 2020 kavandatud 231 miljonit eurot.

2010. aastal pidas riigikogu oluliseks erakapitali kaasamist Eesti hariduse arendamisesse. Riigikogu otsus suurendada riigi toetust erakoolidele andis julgust asutada uusi erakoole ja paigutada Eesti haridusse eraisikute kapitali. 2011. aastal jõustuski erakooliseaduse muudatus, mis kohustas kohalikku omavalitsust tasuma erakoolide tegevuskulud sarnaselt munitsipaalkoolide tegevuskuludega. See andis tõuke erakoolide arengule ning nende arv kasvas 2015. aastaks 56-ni, ehk viie aastaga 47%. Erakoolide õpilaste arv kasvas sel perioodil 44%.   

Esitades nüüd riigikogule erakooliseaduse muudatuse eelnõu riigikogule, soovib valitsus aega tagasi keerata ja taastada õigusliku olukorra, mis kehtis enne 2011. aastat. Küsime milleks?

Üks haridussüsteem, mitu koolivõrku

Vaatamata sellele, et munitsipaalkoolis antavad teadmised on rahvusvahelise tasemega võrreldes head, on selles koolisüsteemis ka suuri puuduseid. Kui lugeda arengukavasid ja strateegiaid, on neis väga õiged eesmärgid: arendada koostööoskusi, loovust jne. Kuid keskmises munitsipaalkoolis on endiselt õpilase peamiseks eesmärgiks õppida etteantud ülesannete lahendamist.

Sellele viidatakse ka haridusvaldkonna tähtsamaid arenguid suunavas dokumendis «Eesti elukestva õppe strateegia 2020», kus kitsaskohana on välja toodud: «Teoreetiliselt omaksvõetud ja dokumentides kinnitatud õpikäsitus, õppijate eri tüüpi andekuste väärtustamine ning erivajaduste märkamine ei ole muutunud õppeprotsessi lahutamatuks osaks.»

Teadmiste poolest on Eesti kooliõpilased maailma tipus, sest Eesti kool tegeleb täna teadmiste andmisega – kuid see ei ole tegelikult kooli peamine eesmärk. Infoühiskonnas ümbritseb meid ju niikuinii paratamatult tohutu teadmiste hulk. Paljud lapsevanemad on seda mõistnud ja seepärast on püütud luua teistsuguseid koole. See ongi erakoolide arvu kasvu põhjus. Eesti erakoolide sisuliselt täpsem nimetus on eraalgatuslikud kogukonnakoolid. Riigi- ja munitsipaalkoolid on asutatud, sest põhisedus on seadnud riigile ja omavalitsusele kohustuse koole pidada. Eraalgatuslike kogukonnakoolide käivitavaks jõuks ei ole mitte kohustus, vaid lapsevanemate tahe võtta vastutus oma lapse harimise eest.

Kaks erinevat jõudu - riigi kohustus ja vanemate vastutus, on tekitanud justkui kaks eraldiseisvat ja erinevate ülesannete ja eesmärkidega koolivõrku: riigi- ja munitsipaalkoolide võrgu ja eraalgatusliku kogukonnakoolide võrgu.

Erakoolid on takistuseks koolivõrgu programmi elluviimisel

Maailmas, s.h. Eestis toimuvad suured muutused, selles ei ole kahtlust. Suured süsteemid ei suuda kohaneda kiirete muutustega - see on loodusseadus. Kaosega sarnanevas olukorras kaldub HTM säilitama senist haridussüsteemi, piirdudes vaid hädapäraste muutustega - kohati see õnnestub ja mõnes koolis, kus koolijuht võtab vastutuse, on tulemus hea.

Koolivõrgu programmi koostamisel unustati erakoolid. Erakoolide õpilaste arvu suur kasv viimasel viiel aastal ehmatas Haridus- ja teadusministeeriumi juhte ja nad mõistavad, et erakoolide kasvu jätkumine seab tõsisesse ohtu koolivõrgu programmi lõpptulemuse – õpilasi täis riigi- ja munitsipaalkoolid. On üsna tõenäoline, et vaatamata kulutatud 230 miljonile on meil aastal 2020 ikkagi pooltühjad koolimajad.

Loomulikult teeb erakoolide olemasolu keerulisemaks riigi- ja munitsipaalkoolide hoonete mahtude planeerimise. Kui lapsevanem otsustab erakooli kasuks, siis kooli asukoht kodu lähedal ei ole primaarne. Kuid kas püüdlus õpilast oma kooli saada, ei pane ka munitsipaalkooli pingutama, et paremat haridust pakkuda?

Räägitakse teadmistepõhisest majandusest, kuid hariduse osa riigieelarves vähendatakse. Räägitakse kodanikualgatuse vajalikkusest, kuid toetust eraalgatuslikele kogukonnakoolidele vähendatakse. Räägitakse turumajandusest, kuid haridussektoris kardetakse konkurentsi nagu tuld.  

Milliseid koolipidajaid me vajame?

Jaak Jõerüüt kirjutas 14.11.2015 Postimehe essees : «... kui inimene on ebatäiuslik, siis kuidas saab tema loodud seadus või seaduste süsteem olla täiuslik, ülim, mis vabastab iga üksiku inimhinge ja kõik inimesed kokku isiklikust vastutusest? See on ju võimatu.»

«Elukestva õppe strateegia 2020» toob edusammuna välja, et alternatiivsed lähenemised (nt Noored kooli, Tagasi kooli, erakoolid, waldorfkoolid, Hea algus) on muutnud formaalharidussüsteemi paindlikumaks, uuenduslikumaks, mitmekesisemaks.

Õigusliku regulatsiooni silmas pidades on Eesti erakoolid väga keerulises olukorras. Seda tohutut õiguslikku segadust silmas pidades peaksime seadusandlikud kitsendused kõrvale jätma ja mõtlema, millist kooli ja milliseid koolipidajaid Eesti haridussüsteem vajab. Haridussüsteem ei tohiks olla nagu vabrik, mille sisseseade amortiseerub 5 aastaga.


Ahto Kivi on kodanikuliikumise Avalikult Haridusest visioonigrupi eestvedaja