Jaak Jõerüüdi essee: otsese ja kaudse vastutuse paradoks

Jaak Jõerüüt. Foto: Peeter Langovits

Kogu jutt vastutusest võib mõnele nn moodsale inimesele üldse paradoksaalne paista. Teisalt on kõik lihtne: sünniga omandab inimene vastutuse elada oma elu sigadusi tegemata. Paradoks on see, kui kirglikult tahetakse oma vastutust laiali jagada, püütakse teiste inimeste ja seadusetähe kaela ajada. Aga vastutus ei ole koorem, vaid varandus. Me võime öelda: kes millegi eest ei vastuta, ei ela täisväärtuslikult.

Ükspäev rääkisin telefonis vana tuttavaga. Ütlesin, et ega ma seepärast jäta vett joomata, et ka Hitler vett jõi. Tundsin, kuidas ta võpatas. Siis väljendas ta ehmatusega segatud üllatust, mis omakorda mind üllatas. Et ta minust paremini aru saaks, meenutasin talle tuntud tõsiasja, millele me harva mõtleme – et päike paistab kõigi ja kõige peale võrdselt, nii päti kui kuninga, nii paavsti kui mõrtsuka, nii lihuniku kui tema kassi peale. Puudest, majakatustest, lindudest ja kärbestest rääkimata. Siis ta imestas: ah sa oled hakanud absoluutidega tegelema, vesi ja päike ja. Siis imestasin juba mina ja imestus saadab mind siiamaani. Elu ongi absoluutne, mitte suhteline, elus kas ollakse või ei olda, ja kõik, mis elus juhtub, juhtub absoluutselt, mitte suhteliselt, ehkki väidetakse vastupidist, sest moodsal ajal olevat asjad nii. Nonsenss! Mitte ühtegi elusekundit ei saa ümber teha, absoluutselt kindlalt on need sellised, nagu olid. Absoluutselt kindlasti vastutab inimene iga oma elusekundi eest ise, lõplikult.

Jõudsime kahe olulise sõna juurde: vastutus ja absoluut.