FOTO: Urmas Nemvalts

Viimast statistikat vaadates läheb tööturul kõik justkui tõusvas joones. Ometi on riigikontroll oma seekordse aastaraporti teraviku suunanud just tööturu struktuursetele probleemidele. Miks? Kas õigustatult?

Majanduskasvu aeglustumine ei paista tööturu statistikast välja. Veel? «Hõivatute osakaal tööealiste hulgas on juba neljandat kvartalit suurem, kui oli buumi tippajal,» kirjutas Eesti Panga ökonomist Orsolya Soosaar värsket majandusstatistikat kommenteerides. Samas osutab ta, et aeglasem majanduskasv koos tööhõive kasvuga tähendab, et tootlikkus on vähenenud. Seega vaatavad struktuursed ohud meile tegelikult vastu ka praegusest statistikast.

Regionaalne tasakaalustamatus, noorte «valed» haridusvalikud, liiga aeglaselt kasvav tootlikkus jne – oleme nii harjunud neid märksõnu kuulma, et kipub ununema, mis on jutu tuum. Tegelikult on see ju küsimus Eesti tulevikust: milline on Eesti kümne aasta ja veerand sajandi pärast – kas jõudsalt edenev ja töökate inimeste rõõmus ühiskond või mitmes allakäigukeerises siplev riik. Kas nagu Šveits või siis hoopis midagi kurvemat? Optimismiks on aga põhjust vaid siis, kui struktuursete probleemidega tegeletakse praegu ega lükata keeruliste või (poliitiliselt) ebamugavate probleemide lahendusi tulevikku.

Kas meile piisab väitest, et nüüd ongi Eesti jõudnud rahuliku (st aeglase) majanduskasvu faasi? Ilmselt ei jätku sellisest rahustavast jutust ühiskonna optimismikütuseks just kuigi kauaks. Euroopa Liidu keskmisest tasemest, rikkaimatest rääkimata, on Eesti endiselt kaugel. Meie praegused tegevused peaksid andma usutavat lootust, et siinsel maal on areng kiire.

Optimismiks on põhjust vaid siis, kui struktuursete probleemidega tegeletakse praegu ega lükata keeruliste või (poliitiliselt) ebamugavate probleemide lahendusi tulevikku.

Meie arengu kiirenduse pudelikael on tööjõu tootlikkus, osutab riigikontroll. Muudatused, mida on vaja esile kutsuda, on nii suure mastaabiga, et ükski ettevõte – ei tegutsev ega alustav  ei suuda seda üksinda. Küsimus on valitsuse sammudes. Selles, kuidas panna eri valdkondade poliitikud koos teenima majanduskasvu. Muuhulgas näiteks selles, kuidas motiveerida ettevõtjaid panustama töötajate (ümber)õppesse.

Liiga paljud noored inimesed ei õpi ega tööta, osutab riigikontroll ühele struktuursele hädale. Eelmise aasta statistika järgi oli 34 000 noort inimest (14 protsenti kõigist 15–29-aastastest) selles mõttes ula peal. See on soodus pinnas kõikvõimalikele ühiskondlikele hädadele, millel lisaks on ka väljaarvutatav hind. Kui need noored inimesed ei leia majanduses mõistlikku rakendust, on see osa ühiskondlikust allakäiguspiraalist.

Mida teha, et noored ei langeks koolist välja, vaid igaüks õpiks selgeks jõukohase ja tulusa ameti? Vast tuleks nii valitsusel kui ka ettevõtjatel otsida ses asjas eeskuju nimelt Šveitsist, kus noorte tööpuudus on väga madal? Kuni neid teemasid käsitletakse justkui poliitika äärealale kuuluvana ja kogu valitsus ei võta jõulist eestvedaja rolli, on muutusi raske oodata.