Ilja Jašin

FOTO: Mihkel Maripuu

Põhjarannik kohtus uudisteagentuuri BNS korraldatud futuroloogilisel konverentsil «Venemaa 2020» idanaabri mõjukaima opositsioonierakonna RPR-Parnass ühe liidri Ilja Jašiniga, kes loodab, et elab kauem kui praegused Venemaa isandad.

Kui sageli käite välismaal ja kõnelete konverentsidel oma kogemusest opositsiooni ridades olemisest Putini režiimi viljastavates tingimustes?

Mind kutsutakse üsna tihti sellistele ettevõtmistele, aga ma ei võta sageli neid kutseid vastu. Ühest küljest on selline töö vajalik. Tahaks, et inimesed välismaal eviks ettekujutust Venemaal toimuvast − mitte vaid ametlikest propagandakanalitest, vaid kuuleksid ka alternatiivset seisukohta; nende Vene kodanike seisukohta, kes ei toeta Putini poliitikat ja püüdlevad selle muutmise poole.

Teisest küljest on minule absoluutne prioriteet dialoog Venemaa kodanikega. Sestap on esmatähtsusega kohtumised valijatega Venemaal, ringsõidud Vene regioone mööda, meie tööde ja panuse esitlemine. Olen veendunud, et muutused Venemaal algavad siis, kui seal muutub avalik arvamus, kui sealsed inimesed tahavad muutusi.

Isiklik küsimus: kust te ammutate jõudu ja optimismi, ehkki tunnistasite, et praeguses Venes alust selleks nagu poleks?

Vahel ei saa ma isegi aru, kust see optimism pärineb, aga olemas ta on. Vahest see tuleneb ka minu noorusest − oleks ma vanem, võib-olla poleks sellisel määral optimismi. On üpris suur võimalus, et elan lihtsalt füüsiliselt muutusteni; elan üle need inimesed, kes on täna minu maa juhid.

Lisaks loen ennast Venemaa patrioodiks ja see pole optimismi-, vaid motivatsiooniküsimus. Ma väga ei tahaks, et Venemaal kaoks igasugune lootus. Ei taha anda maad ära neile, kellega Venemaa täna assotsieerub. Ma ei taha, et neile osutataks mingit vastupanu. Tahan püüelda selle poole, et Venemaa oleks normaalne, tsiviliseeritud, euroopalik maa.

Kui suur on teie lähikond, kõige lähedasemate kaasvõitlejate ring?

Navalnõiga tutvusime 2001. aastal, oleme väga palju koostööd teinud, vaatamata sellele, et meil tekivad perioodiliselt mõningased poliitilised eriarvamused. Näiteks vaidlesime palju Vene marsi üle [paljud kriitikud leidsid, et liberaalidel ei sobi n-ö rahvusradikaalidega ühes rivis marssida − nt kadunud Valeria Novodvorskaja võttis sellel teemal aktiivselt sõna − T.K.] − ma kritiseerisin teda seal osalemise eest. Ta tõi välja oma argumendid, millega ma ei nõustu, aga pean neid vähemalt ratsionaalselt mõistetavateks. Navalnõi on palju parempoolsemate vaadetega kui mina. Pean ennast vasakliberaaliks, Navalnõi end aga konservatiiviks. Samas on meil sõbra-seltsimehe suhted, mis põhinevad pikaajalisel tutvusel ja vastastikusel austusel.

Austan Mihhail Kasjanovit. Omal ajal olin tema suhtes väga kriitiliselt meelestatud − kui ta oli peaminister ja esimestel aastatel pärast seda −; pidasin teda Putini inimeseks ja kritiseerisin teda töö eest putinlikus valitsuses. Kasjanov on üpris edukas ja jõukas inimene ning võiks sellest tulenevalt elada mugavalt ja ohutult välismaal. Fakt, et ta jääb, ning juhtides sisuliselt ainsat opositsioonilist ja demokraatlikku parteid Venemaal, võtab vastutuse, seades sellega ohtu oma elu ja julgeoleku − pärast Nemtsovi surma on see täiesti ilmne −, kutsub minus esile austuse.

Austan Mihhail Hodorkovskit. Leian, et kümme aastat vangis istununa omas inimene täielikku moraalset õigust poliitikasse üldse mitte puutuda ja eralduda täielikult erasfääri. Fakt, et kõigele vaatamata ta naasis ja jätkab selle tegemist, millesse ta usub ja mida peab oluliseks, on austusväärne. Pean lugu inimestest, kes ajavad oma rida − vaatamata riskidele ja survele. Isegi kui ma nende poliitilise positsiooniga täielikult ei nõustu.

Aga kui tihti peate oma võitluskaaslastes pettuma?

Selliseid asju on, loomulikult. 15 aasta jooksul olen sellega korduvalt kokku puutunud ja olen ammu hakanud sellesse filosoofiliselt suhtuma. Tegu on lõppude lõpuks ju igaühe isikliku valikuga − saan aru, et inimesed on nõrgad, alluvad survele, teevad vigu. [Oma ettekandes mainis Jašin muu seas Garri Kasparovit, kes kritiseerib Venemaal tegutsevat opositsiooni, aga asub ise ohutus paguluses − T.K.]

Teie ettekandes konverentsil «Venemaa 2020» kõlas pommuudisena teade, et kavatsete välja anda paljastava ettekande Ramzan Kadõrovist.

Töötan selle projekti kallal − alustasime materjalide kogumist, alustasin tööd esimeste peatükkide kallal. Pean seda väga oluliseks tööks, nagu ütlesin ettekandes − Kadõrovi režiim, mille ta lõi Tšetšeenias, see, kuidas ta käitub, mida ta teeb, muudab ta Putini režiimi nõrgimaks lüliks. Kadõrovi ja Tšetšeenia korruptsiooni paljastamine, küsimuste tõstatamine Kadõrovi võimalikust rollist poliitiliste mõrvade organiseerimisel − kõik see on väga oluline.

Oma ettekandes mainisite ka kolme punkti, millega opositsioon saab tegelda.

Opositsioonil on kolm tegevussuunda. Osalemine valimistel − see on väga tähtis, ehkki saame aru, et kuni Putin on võimul, Venemaal võim valimiste läbi ei muutu. See pole võimuvahetuse mehhanism, aga on vahend elanikkonnaga dialoogi pidamiseks. Me viime läbi valgustuslikku tööd, see on teine suund. See on seotud korruptsioonivastaste uurimistega, sarnaste aruannete ilmutamisega, nagu oli Boriss Nemtsovi pooleli jäänud ettekanne «Путин. Война» («Putin. Sõda») [raamat, mis tõestab Vene sõjaväe osalemist Ida-Ukraina konfliktis http://www.putin-itogi.ru/putin-voina/ − T.K.], mille lõpetasime pärast tema surma. Nüüd uus ettekanne − eesmärk toimetada inimesteni informatsiooni, mida nad traditsioonilistest, võimu kontrolli all olevatest meediakanalitest ei saa. Kolmas suund on protestiliikumine: selle tuumiku formeerimine, osalemine tänavaaktsioonides, päevakorrapunktide tõstatamine, inimeste tänavale toomine.

Kui palju oli vaja pärast Nemtsovi surma raamatu «Putin. Sõda» kallal veel tööd teha?

Nemtsov tapeti 27. veebruaril ja kohe märtsi alguses asusime tööle. Esmalt seisnes töö olemasolevate materjalide, mis Nemtsovil oli õnnestunud hankida, kokku kogumises ja taastamises. See võttis rohkem aega, kui oleks pidanud, sest Nemtsovi juures olid läbiotsimised ja osa materjali tassiti minema. Aprillis ja mai alguses töötasime otseselt ettekande kallal − olid mõned komandeeringud, sealhulgas sõitsin Ukrainasse. Olid kontaktid Vene ametiisikutega ja ametiisikutega Ukrainas. Lõpuks valmis ettekanne mai keskpaigaks.

Teie kohta saab ka öelda, et olete seltskonnameedia kangelane. Näiteks kui Vene Paris Hiltonina tuntud ajakirjaniku Ksenia Sobtšaki juures toimus läbiotsimine, kirjutati, et tema juurest leiti rohkem kui miljon eurot sularaha ja... Ilja Jašin.

Kahjuks või õnneks polnud see minu miljon, ka mulle oli see üllatus. Ma ei hindaks enda isikut meediakangelasena üle − vaatamata sellele, et aeg-ajalt suhtlen ajakirjanikega. On tarvis mõista, et aktivistide-opositsiooniliidrite jaoks on peamised rahvuslikud meediakanalid täielikult suletud. Kui opositsiooniliidreid uudistes mainitakse, siis vaid selleks, et neid poriga üle valada. Hiljuti rääkis Navalnõi oma intervjuus, et sotsioloogiliste uuringute järgi teab teda 40-45 protsenti elanikkonnast, aga absoluutne enamus neist teab teda NTV uudiste järgi, kus räägitakse, kuidas ta varastas kogu Kirovi metsa ja röövis Venemaa Posti.

Annan endale aru, et mina ja mu sõbrad asume informatsioonilises getos. Aga on piiratud arv meediakanaleid, mille mõju − kogu lugupidamise juures sealsete kaastöötajate vastu − pole võrreldav putinlike meedia- ja propagandakanalitega, kus saame oma seisukohti tutvustada. On vaja mõista, et nende kanalite arv väheneb iga aastaga. Oli Lenta.Ru, see hävitati, oli Gazeta.Ru, kus vahetus peatoimetaja...

Tundub, et ka armastatud raadiojaamas Ehho Moskvõ on olukord pingeline?

Nende peatoimetaja Aleksei Venediktovi peamine ülesanne on, et raadiojaam jääks püsima. Nad aduvad, et neid võidakse iga hetk sulgeda. Putin ütleb: «Sulgeda!» ja Ehho Moskvõ suletakse. Sestap on Venediktov sunnitud aruka inimesena laveerima ja teostama liini, mis vähendab riski raadiojaamale. Sealjuures äratab austust see, et vaatamata sellele liinile, säilitab ta raadiojaama vaba meediakanalina. Peamine, mida teeb Ehho Moskvõ − ta annab tribüüni opositsioonile: seal esines ka Nemtsov, seal esineb Kasjanov, esineb Navalnõi, minul on seal võimalus sõna saada. Raadiojaamal Ehho Moskvõ on suur väärtus meie maale.

Pole ilus nii mõelda, aga kas Venemaa naabrid võivad võita selle arvelt, mida hullemaks läheb olukord Venemaal − siia tulevad sellised toredad inimesed nagu Artemi Troitski, Jevgenia Tširikova ja teised?

Pole nõnda mõelnud, aga inimesed, kes on olnud sunnitud Venemaalt lahkuma, võiksid oma potentsiaali märksa rohkem Venemaal realiseerida − sealjuures kodumaale jäädes. Kui inimene on sunnitud emigratsiooni, on see alati seotud teatava depressiooniga. Kui te ei lahku Venemaalt omal soovil, vaid olete sunnitud, sukeldute dissidentlikku igatsusse. Kahtlen, kas inimesed, kes on sunnitud kodumaalt lahkuma, suudavad võõrsil oma potentsiaali täiel määral realiseerida. Mõnel vahest õnnestub. Aga suhelda võime ka siis, kui toredad inimesed pole sunnitud Moskvast lahkuma.

Kas haigus nimega «Krõm naš» läheb mööda?

Igatahes tuleb pohmell väga räme, ent raviv!