/nginx/o/2015/09/18/4503185t1h10a0.jpg)
Erakooliseaduse muudatuse ümber toimuvat saab vaadata kui näidet, kuidas jõuda ühiskondlikku lõhestatust suurendavate otsusteni. Võib näha, kuidas ühe eesmärgi nimel triivitakse üha kaugemale teistest ning tagatipuks kaotatakse silmist tervikpilt, kirjutab lapsevanem Siim Angerpikk.
Reljeefselt leiab kinnitust, kuivõrd erinevat keelt kõnelevad valitsusaparaadi esindajad ning need, keda muudatused reaalselt puudutavad. Olemuselt väga põhimõttelist küsimust käsitletakse justkui paralleeluniversumites.
Vaadates eraalgatuslike koolide jaoks pingeliselt kulgenud olukorra tausta ja seniseid etappe, näeme headel eesmärkide sündinud ideede väändumist riigiaparaadi hammasrataste vahel ning valdkonnajuhi kriitikatalumatuse ja paindumatu vastandumise tõttu tekkinud kriisi kumuleerumist. Mis kujundab otsust, mis ei arvesta hariduse sisulise poole, laste vajaduste ega ühiskondlikult aktiivsete inimeste panusega koolielusse?
Valmislubadused
Neist saab kõik alguse, kuna just valimislubaduste kaudu räägivad erakonnad sellest, mida riigitüüri juurde saades kavatsevad ette võtta. Et need võivad olla katteta või üksteist tühistavad, ei ole valimiste kontekstis esialgu oluline, sest on tähtis saada võimalikult hea tulemus.
2015. aasta riigikogu valimistel oli valimislubaduste seas kindlal kohal haridusküsimus ja palgatõus. Reformierakond seadis eesmärgiks tõsta õpetajate keskmise palk 2019. aastaks 1500 euroni, et «suurendada õpetajakutse prestiiži ning tugevdada võimekate noorte motivatsiooni siduda oma tulevik tööga koolis».
Samas seati eesmärgiks ka «õpilaste huvitav ja valikuterohke üldharidus», selgitades, et sihiks on «võimaldada igale õpilasele tema huvidele ja võimetele vastav ajakohane haridus, mis tagab talle kiiresti arenevas maailmas iseseisva toimetuleku võime ja täisväärtusliku elu». Veel enam, eesmärgiks oli ka «selline haridussüsteem, mis arendab Eesti inimeste ettevõtlus- ja innovatsioonivaimu ning kõrget kohanemisvõimet muutuva maailmaga».
Etteruttavalt võib öelda, et ministeeriumi tänastes sõnades väljendatud suund luua homogeenset hariduspilti kaht viimast eesmärki ei järgi. Eraalgatuslike koolide majandusliku tasalülitamise katsed koos koolivõrgu korrastamise nime all toimuva koolide kokkulükkamisega meenutavad mõneti nõukogulikku haridussüsteemi. Kui sihiks on seatud huvitav ja valikuterohke üldharidus, milleks lõhkuda süsteemi neid osi, kus erinevaid valikuid on tõepoolest mitmeid?
Riigieelarve
On selge, et valimislubadusi saab täita üldjuhul vaid läbi riigieelarve. Kuid 2016. aasta eelarve valmislubadustes seatud hariduseesmärke ei toeta. Vastupidi, haridus- ja teadusministeeriumile ette nähtud summasid on hoopis kärbitud. Ja nii võimegi lugeda haridusministrit nentimas, et praeguseks on kindel, et erakondade esimeeste suvel antud lubadustel õpetajate palgatõusuks pole katet.
Millistele valdkondade arvelt kärbe on tekkinud, saab teada riigieelarve eelnõust. Selgeks saab, et küsimus polegi tegelikult vaid haridusministeeriumi keskne, vaid valitsuse üldise poliitilise suundumuse väljendus, kus haridus jääb teiste eelistuste varju.
Read tabelis
Nii ollaksegi olukorras, kus ollakse kimpus valmislubaduste teostamisega, sest neile puudub kate ja nad on omavahel vastuolus. Ent võimul püsimiseks on tähtis see, kuidas asi välja paistab. Kosmeetilise abinõuna võib raha ümber mängida ka valdkonna sees.
Jättes haridusministeeriumi eelarvest välja erakoolide tegevustoetuse, võidetaks justkui summa, millega näiliselt õpetajate palka tõsta. Muidugi jääb see veidi alla 4% kaugusele sellest mida lubati. Ent vormiliselt ju midagi tehakse ning küsijaile vastust andes ei pea silmi päris peast häbenema.
Summa tõstmine Exceli tabeli ühest reast teise on tehniliselt lihtne. Et see mõjutab kümneid Eesti koole ja umbes 6000 õpilast, pole ministeeriumi seisukohast oluline. Ministeerium soovib ennast erakoolide tegevuskulude temaatikast taandada. Pealegi, kui jätta see kohalike omavalitsuste meelevalda, on edaspidi tegemist üldse võõra murega.
Mis siis, et vanemad oleksid sunnitud lapsed teise kooli panema või koolid uksed sulgeksid. Õpetajate palk ju tõusis! Kas need pisukese palgatõusu saanud õpetajad suudaksid pakkuda alternatiivi praeguseks välja kujunenud küllalt hästi toimivale eraalgatuslike koolide süsteemile, on aga kahtlane. Ent formaalselt on valimislubaduse täitmist siiski üritatud ning keegi ei tee märkamagi tõsiasja, et tegelikult on vähenenud kogu valdkonna rahastus.
Kiire tegutsemine
Kui plaan valmis, on vaja see ellu viia võimalikult kiiresti, kuna juba ette on teada, et paljud asjassepuutuvad institutsioonid, koolid ega lapsevanemad seda heaks ei kiida. Rutaka tegutsemisega jäetakse hoopis kõrvale sellised vahendid nagu mõjuanalüüs või pikaajalised prognoosid.
Kiireks läbiviimiseks saadetakse eelnõu asjaosalistele kooskõlastamiseks absurdselt lühikeste tähtaegadega, sest siis on ehk lootust, et nii midagi jääb kahe silma vahele. Avalikkuse ette jõuab info pigem ohtu tajuvate institutsioonide ja lapsevanemate, mitte aga haridusministeeriumi kaudu.
Mõjutamine, valed ning erinev matemaatika
Kuna plaanitava vastuolulisus siiski avalikkuse ette jõudis, on vaja avalikkust veenda. Tuleb täita inforuum sõnumitega, mis näitaksid sammu hädavajalikkust ning kujutaksid teist poolt võimalikult halvas valguses.
Haridusministeeriumi esitatud info valgel saavad erakoolidest justkui puugid, kes söövad ära õpetajate palgatõusu. Erakoolide tekkimist nähakse ohtlikult vohama lööva võõrliigi sissetungina, mis lööb sassi koolivõrgu korrastamise jne. Kuna tegelik elu nii äärmuslikku asjade käiku ei kinnita, kasutab ministeerium sõnumi ilmestamiseks hoopis erinevat matemaatikat sellest, mida kodanikualgatusel tegutsevad erakoolid ja vanemate ühendused.
Ministeerium väidab (enda väiteid selgitamata), et erakoolid saavad riigi- ja munitsipaalkoolidest 50 protsenti rohkem toetust. Samas loevad lapsevanemad riiklikust statistikast välja, et erakoolides kulus maksumaksja raha 2015. aastal õpilase kohta ligi sadakond eurot vähem, kui riigi- ja munitsipaalkoolides. Lisaks toob minister vaid üht enda seisukohaga sobivat halba näidet maailmapraktikast, jättes mainimata edukad.
Kõige tipuks lausub ta telereporterile: «Seda süsteemi säilitada ei soovita meil ükski ekspert.» Milline ekspert, kus ja millal? Tegemist on hästi kõlava, kuid sisutühja lausega, kuivõrd korralikku mõjuanalüüsi seadusemuudatusele pole tehtud.
Ühelegi tegelikule eksperdile viitamist me ei näe ega kuule. Seadusemuudatuse seletuskirjaski on jõutud tõdemuseni, et «on keeruline anda ühest hinnangut, kui intensiivne või ulatuslik sekkumine erakooli pidaja tegevusse erakooliseaduse § 22 muutmine on.»
Kõige selle tulemus on, et valimislubaduses seatud eesmärgi – õpetajate palgatõusu –vormilise täitmise nimel suurendatakse õpilaste ebavõrdset kohtlemist ning koolivõrgu korrastamise asemel ähvardab kihistumine ka erakoole. Haridus seatakse sõltuvaks valimistsüklist ning kohalike poliitikute eelistustest.
Asja kurbloolisus seisneb veel selles, et ministeerium on asunud otsima vastaseid sealt, kust võiks leida liitlasi. Ühtse pildi asemel räägitakse kahest eraldi süsteemist. Haridusvõrgu tegeliku korrastamise asemel tõmmatakse eraldusjooni, mis viivad osalised eri pooltele. Ning hoopis eemale juhitakse tähelepanu eemale olulistest põhiküsimustest: Mida me ühiskonnas väärtustame? Millist haridust me vajame ja soovime? Millele kulub tegelikult raha, mida maksudena riigile tasume?