Aivi Rentel: «Koolis on vahva»

Aivi Rentel Foto: Erakogu

Kahe lapse ema Aivi Rentel kutsub teisi lapsevanemaid üles arutama, kuidas võidelda koolivägivalla vastu ka päriselus, mitte ainult riiklikes dokumentides.

Kui laps koolis end turvaliselt ei tunne ja aeg-ajalt nii vaimselt kui ka füüsiliselt haiget saab, võtab ilmselt iga lapsevanem midagi ette. Või kas ikka võtab? Reageeringuid on ilmselt seinast seina. On vanemaid, kes käsivad vastu anda, sest «muidu oled luuser ja jobu». Teised vanemad hakkavad lapsele uut kooli otsima ja kolmandad ei tee lihtsalt välja («ah, nii hull see asi vast ka ei ole, ära tee väljagi, küll paremaks läheb»).

Tänavu kevadel kiideti valitsuses heaks vägivalla vähendamise arengukava, milles on olulise eesmärgina nimetatud just koolikiusamise vastu võitlemine. Selle meetme elluviimiseks on plaanis rakendada programm «Turvaline kool», mille on koostanud haridus- ja teadusministeerium ning mille kohta on info olemas ministeeriumi kodulehel. Vaadake, tutvuge, lugege! Ka põhikooli ja gümnaasiumi õppekavasse on lisatud vägivallast hoidumise punkt, millest tulenevalt peavad õpetajad seda teemat käsitlema laiemalt ka ainetundides, mitte ainult klassijuhatajatunnis seletuskirjade kirjutamise näol.

Kõik need kavad ja programmid maksavad kindlasti palju, aga õilsa eesmärgi nimel võib maksta ka. Nende vahenditega, mis meie riigil olemas on, tehakse koolides väga head tööd. Olemas on tugikeskused, sotsiaaltöötajad ja muu personal, kes on pädevad ja kellega tulebki koostööd teha – uskuge, sellel on tulemus!

Paberimajandus ja korralduslik pool tundub siinmail ju päris põhjalik ja tõhus, miks siis ometi tegelikkus sellele vastavalt ei reageeri ja laste käitumine koolis üha halveneb? Kiusamise tagajärjel tahetakse endalt elu võtta, lapsed panevad üksteist põlema ja need õpetajad, kes ei ole suutnud veel robotiks areneda, viiakse sageli viimase piirini.

Kahtlustan, et koolivägivalla põhjused peituvad täpselt sama nurga taga, kus täiskasvanute vägivaldse käitumise omadki. Peale valimatult vaadatavate ja labasusele kalduvate telesaadete, internetilehekülgede ja arvutimängude võivad põhjuseks ehk olla ka ebatervislik toitumine ja pikad tööpäevad. Kiire elutempo tõttu on inimesed üleüldiselt läinud kergema vastupanu teed. Meid köidavad värvilised ja vilkuvad asjad, meile teeb nalja, kui teine inimene haiget saab või «Reporteris» viina juuakse. Terve pere naerab. Me ei mõtiskle asjade olemuse üle.

Kirjanik Jelena Skulskaja rääkis hiljuti Arterile antud intervjuus (30.10):«Aga mul on ääretult kahju, et nüüdiskultuur arvestab sellega, et tänapäeva inimesel pole absoluutselt aega süvenemiseks. Kultuur justkui ütleb: ma tean, sul on vaid viis minutit aega, seepärast annangi sulle vaid seda, mida jõuad viie minutiga vastu võtta.»

Kõik tehakse meie jaoks lihtsamaks. Meid peetakse lihtsameelseks ja seda tuleb ju ometi õigustada. Nii mõnigi kurdab, et regress ühiskonnas, selle väärtushinnangutes ja kultuuris on paratamatu ning keegi ei tea, millega see ükskord lõppeda võib. Adekvaatne arusaam inimeste omavahelistest suhetest jääb koos mandumisega sujuvalt tagaplaanile ja muutub ebaoluliseks. Piiridest ei saada vist enam ammu aru ja sellepärast neid laste omavahelistes arveteklaarimistes enam ei näegi. Ja isegi juhul kui mõni õpetaja – lapsevanema asemel – suudaks olla piiride paikapanija, ei ole tal selleks kahjuks piisavalt õigusi.

Tublil lapsel, kes saab viisi, aga aeg-ajalt ka peksa, on minu arvates vähem võimalusi probleeme tekitanud keskkonnast eemale tõmbuda kui nendel jõmmidel, kes rusikatega räägivad – erikoolid on olemas vaid kiusajatele. Koolides on olemas niinimetatud Tootsi klassid, aga kus on siis Arno klassid? Lärmajad ja tülinorijad saavad endale suurema osa õpetajate tähelepanust ja võhmast, samal ajal kui omaette istujad jäävad varju ja nende anded arendamata. Miks ei võiks olla võimalust soovi korral eraldada ka need lapsed, kes ei taha tüli, vaid tahavad hoopis lugeda ja putukaid purki panna?

Ma ei taha väita, et «nohikud» tuleks «pättidega» ühte patta panna. Samuti ei taha ma öelda, et kiusajatega tuleb leppida ja kiusatavad koolist eemaldada. Aga mingi alternatiiv võiks ju lapsevanematel olla. Osa peresid valib lapsele koduõppe, sel juhul on vaja koolis käia ainult õpetajatele vastamas. See polegi vilets variant, aga sotsialiseerumine kui selline jääb olematuks.

Kutsun siinkohal kõiki lapsevanemaid, kes soovivad oma lastele turvalisemat õpikeskkonda ja vägivallatuid koolipäevi, üles omavahel rohkem suhtlema ja arutlema. Võib-olla sünnib ühise ajurünnaku käigus mõni efektiivne ja elluviidav idee, sest vaevalt et kõik mõtted maailmas juba ära on mõeldud. Tegutseme täna, sest homme on lapsed juba suured ja keegi ei tea, kui katki või väärastunud on selleks ajaks nende maailmapilt ja enesehinnang.

Loo pealkiri on tsitaat Onu Bella sama­nimelisest laulust.