Heli Künnapas

FOTO: Erakogu

Tööandja tegevust kahtluse alla seades võid kindel olla, et kirjutad alla oma lahkumisavaldusele. Kui sa selleks valmis ei ole ja seda töökohta vajad, siis kannatadki edasi. Selline on paljude eestlaste igapäevane praktika, kirjutab kirjanik Heli Künnapas (Vabaerakond).

Miks sa tööandjale ei kirjutanud?

Puutusin kokku töövaidlusega, milles renditööjõudu vahendav tööandja jättis töötajale igal kuul pool palka maksmata. Maksis küll lepingus ettenähtud summa, kuid poole sellest maksis palgana, teise poole päevarahadena. Töötaja tegi korduvaid suulisi märkusi, kuid tööandja vastus oli: «Kui ei sobi, otsi uus töökoht!» Seda töötajal kahjuks kohe võtta ei olnud.

Selline olukord kestis üle kaheksa kuu, kuni haiguslehe ajal teatas tööandja, et töösuhe on erakorraliselt lõpetatud töötajast tuleneval põhjusel. Juhtum ise oli töötaja jaoks ootamatu, kuid andis võimaluse pöörduda töövaidluskomisjoni.

Suur osa eestlastest elab praegugi töökoha kaotamise hirmus. Ähvardus «Kui ei meeldi, otsi parem koht!» toimib väga paljudes valdkondades.

Töötaja nõudeks oli soov, et tööandja maksaks tagantjärele kaheksa kuu jooksul igal kuul võlgu jäädud pool palka, nii nagu omavahel sõlmitud tööleping ja töölepinguseadus ette näevad.

Tööandja töövaidluskomisjoni kutset vastu ei võtnud ning istungile loomulikult ei ilmunud. Kui algselt tundus see rumalusena, siis pärast istungit selgus, et ju tööandja oli hoopis piisavalt enesekindel ning ei kartnud midagi.

Väljateenitud palga küsimine sai töövaidluskomisjonis üllatusliku lõpu. Nimelt leiti, et kui töötaja kaheksa kuu jooksul sellise palga maksmisega leppis, siis järelikult loetakse ülekantud summa töötaja päris palgaks. See tähendab, et kuna tööandja ei täitnud ühiselt allkirjastatud lepingut ja töötaja peale esimest kuud kohe kirjalikult ei protesteerinud, oli töötaja oma tegevusetusega palga muutmisega leppinud. Ülekantud poolik palk loeti töötaja uueks õigeks palganumbriks. Selline olevad riigikohtu lahend.

Otsi siis parem koht

Suur osa eestlastest elab praegugi töökoha kaotamise hirmus. Ähvardus «Kui ei meeldi, otsi parem koht!» toimib väga paljudes valdkondades. Tööandja tegevust kahtluse alla seades võid kindel olla, et kirjutad alla oma lahkumisavaldusele. Kui sa selleks valmis ei ole ja seda töökohta vajad, siis kannatadki edasi. Selline on paljude eestlaste igapäevane praktika.

Kindlasti on palju firmasid, kes oma töötajatest hoolivad. Nendest aga täna siin juttu ei ole.

Probleem on nendes tööandjates, kes hiilivad seadustest mööda, teades, et see neil õnnestub. Puudub ülevaade, kui paljud kõnealuse firma all renditööd teinud inimesed on varem töövaidluskomisjoni pöördunud. Seegi pole nii lihtne, et igaüks seda teha suudaks, sest töövaidluskomisjonile avalduse kirjutamiseks peavad olema õigusalased teadmised, teadlikud abilised või suur rahakott teenuse eest tasumiseks.

Kellele kehtivad Eesti seadused? 

See juhtum näitas, et allkirjastatud leping ja seadused ei loe midagi, kui üks pool otsustab oma tegevusega neid ignoreerida ning teine on piisavalt abitus seisus, et sellele kohe mitte vastu võidelda. Minu jaoks on see sama, kui sõidan autokolonnis 90-kilomeetrise kiirusepiiranguga alas 130-ga ning ütlen, et teised sõidavad koos minuga ja on mu tegevusega leppinud, järelikult on tee kiirusepiirangut muudetud.

Meil on aega nõiajahti pidada ettevõtlikele inimestele, kes on asutanud OÜ ja käituvad vastavalt seadustele, kui selle alt endale töötasu ei maksa. Üheks põhjuseks võib olla näiteks see, et alles püütakse firmat käima lükata ning tõesti ise tehaksegi pühendunult tööd tasuta.

Kõrval on meil renditööjõudu vahendav firma, kes ühepoolselt jätab palga maksmata töö eest, mille töötaja on juba ära teinud. See on aga meie seaduste silmis õige käitumine, sest töötaja ise ju leppis olukorraga. Eks vägivalda on ju ennegi erinevatel aegadel õigustatud. Milleks meile aga on vaja seadusi, kui seadustevabalt käituda võib ka ilma seadusi loomata?