Egge Kulbok-Lattik: kuidas on seotud kultuur, haridus ja kultuuri uurimine

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Egge Kulbok-Lattik
Egge Kulbok-Lattik Foto: Erakogu

Praeguses Eestis ei ole läbimõeldud kultuuri- ja huvihariduse süsteemi, mis tagaks kultuuri kestlikkuse ja rahvusliku andekuse rakendamise, kirjutab Eesti Kultuuri Koja eestseisuse liige, kultuuripoliitika uurija Egge Kulbok-Lattik.

«Õppida mõttetuid asju – see on kõigile hea,» väitis religiooniloolane Marju Lepajõe, kes tutvustas antiikfilosoofide ja Martin Lutheri ideid hiljuti Ööülikooli raadiosaates, kus ta rääkis sellest, kuidas juba antiikajast peale soovitatakse inimestel õppida midagi, millest pole otsest majanduslikku kasu, kuid mis annab midagi inimese hingele.

Lepajõe sõnul seisneb vaimse töö mõte pingutustes endas, mille käigus inimene areneb ning et pelgalt praktilistest kaalutlustest lähtuv haridus võib kasvatada ühekülgset elu elava, isegi orjastatud inimese.

Enesetäiustamise vajadus ja ülenemise püüdlus on ehk inimese üks põhivajadustest, ning olnud algimpulsiks ka Euroopa valgustuse (Enlightenment) mõttele, mida Saksa filosoofilises traditsioonis seostatakse mõistega Bildung.

Bildungist on lähtunud ka moderniseeruva Euroopa kõigi riikide hariduse- ja kultuuripoliitikad. Ja kõikjal on seda ideed rõhutatud, et lisaks formaalharidusele on sama tähtis anda lastele kunsti- ja kultuuriharidust. Ka lugematu hulk uuringuid on näidanud, et see, keda on lapsepõlves õpetatud kunsti looma või tegelema mõne huvialaga, pöördub selle õnnelikuks tegeva praktika juurde hiljem tagasi. Nõnda on tuntud Soome kultuuripoliitika uurija Anita Kangas öelnud, et kultuuriharidus (vabaharidus, huviharidus) on olemuselt kultuuris osalemise õpe.

Ka Eestis viljeldakse tänapäeval mitmes erakoolis (teiste hulgas nt Vanalinna Hariduskolleegiumis) tihedat kunsti- ja huvihariduse lõimimist üldharidusega. Nende koolide kogemus on näidanud, et üld- ja huvihariduse lõimimine annab lastele mitmekülgsemad arenguvõimalused, samas on koolil võimalik laste käekäiku terviklikult jälgida. Kasvatusteadlase Tiiu Kuurme sõnul on formaal- ja kunsti- või kultuurhariduse eristamine toimunud institutsionaalsete arengute mõjul ning see eristamine ei ole formaalharidusele kasuks tulnud. Ent tasub meenutada, et Eestil on omapärane kogemus riiklikult tähtsast kultuuriharidusest.

Eesti kogemus kultuurihariduses

Juurte juurde minnes näeme, et Eesti kultuuri- ja hariduspoliitilistes tekstides, on huvihariduse mõistet ajalooliselt tähistatud sõnaga vabaharidus ja kultuurharidus, nii on kirjas mitmetes seadusetekstides, millega sätestati riigipoolne tugi esimese Eesti Vabariigi (1918-1940) päevil. Kuigi tol ajal tegeldi vabahariduse ja kultuuriharidusega enamasti eraalgatuse korras, oli vabahariduse ja kultuurhariduse sotsiaal-majanduslikult lai mõju riigi tasandil teadvustatud ja mõistetena sisustatud, sellest annab tunnistust just riigi tähelepanu, mis seadusloomes väljendus. Riik toetas kodanike püüdlusi, võib öelda, et toonased seltsid (vabaühendused) ja riigiaparaat olid dialoogis ning tegid koostööd.

Nõukogude aja saabudes aga sai kultuuri- ja huviharidusest lausa riiklikult keskne küsimus, kus eesmärgiks polnud siiski mitte ainult Bildungi idee, vaid ka uue inimese kasvatamine ideoloogiliselt kontrollitud raames. Nõukogude riik võttis Eestis kanda kinnitades esimese asjana eelnevalt kodanikualgatuse käigus väljakujunenud võrgustikud ja kultuuriasutused üle, hakates regulaarsete juhiste abil vormima sisutegevusi uuele kaanonile vastavaks. Lisaks kehtestati ametlik arusaam või diskursus, mille kohaselt kõik eelnev Eesti Vabariigi ajal loodu oli tagurlik, millest rääkiminegi oli keelatud ja selline järsk pööre kultuuris põhjustas inimestes kultuurikatkestuse, mida oma mitmetes kultuuriuurimuslike töödes on käsitlenud Aili Aarelaid.

Ometi oli Nõukogudeaegne kultuuritöö ja uus juurutatud kultuurharidussüsteem tohutult ambivalentne nähtus: ühelt poolt valitses küll ideoloogiline kontroll ja suunised, kuid stalinistliku hirmuõhkkonna taanduses võimaldas riiklik rahastus professionaalsel tasemel arendada ja välja koolitada kultuuritöötajaid kõigi kultuuritasandite tarvis. Alates tugevatest tegijatest harrastustegevuse sfääris, mis hõlmas kõik elanikkonna kihid läbi lasteaedade, koolide, maa- ja linna ettevõtete ning kogukonnakeskustena toimivate kultuurimajade (endised rahvamajad), ja lõpetades talentide ettevalmistamisega professionaalse kõrgkunsti tarvis.

Sel määral elanikkonnale juurdepääsu tagamist ja pühendumist riiklikult kontrollitud kultuurile võib nimetada ka Nõukogude suletud ühiskonna kultuuriliseks heaoluks. Kultuuril oli keskne roll kõikehõlmavas avangardses modernistlikus projektis, eesmärgiga kujundada uus, aadellike vaimuomaduste ja hoolitsetud kehaga nõukogude inimene. Loosung «Kunst kuulub rahvale!» väljendaski seda ideed.

Kultuuri- ja huvihariduse roll on riiklikult mõtestamata

Kuigi on tõsi, et just massiliselt harrastatud, ühtne ja riiklikult rahastatud koorilaulutraditsioon aitas meil taasiseseisvuda, lagunes turumajanduse saabudes nõukogude-aegne riiklikult rahastatud laiapõhjaline, nii reaalteadusi (tehnika- ja loodusmajad), spordi, kui ka kunsti- ja rahvakultuuriharrastusi ja ka süvaõpet tagav terviksüsteem paari aastaga. Ja siiani, 23 aasta jooksul, ei ole suudetud oma ajaloolist konteksti arvestades läbi mõelda ei Nõukogudeaegse süsteemi tähendust. Samuti pole suudetud kohandada selle süsteemi parimaid praktikaid turumajanduse tingimustes. Peamine eesmärk ongi olnud nõukogude süsteemist iga hinna eest distantseeruda, on öelnud kauaaegne rektor Barkalaja Viljandi kultuuriakadeemia kultuurharidusest kõneldes.

Kuna kultuuri ja huvihariduse seosed on riiklikult eesmärgistamata, hulbib huviharidus siiani ilma toimiva tervikliku süsteemita kultuuri- ja haridusministeeriumide vahelisel hallalal. Ka pole uusliberalismi retoorika taustal sugugi iseenesestmõistetav, miks on oluline toetada inimeste huvi ja kultuuriharidust. Peamiselt vaadeldakse seda kui KULU.

Puuduv akadeemiline süvauurimus ei toeta riiklikke poliitikate teaduspõhist arendamist

Kultuurharidust meil selle endisaegses tähenduses, kus inimesed said põhjaliku ettevalmistuse mingis kunstivaldkonnas, mis võimaldas hiljem professionaalselt tegeleda lastega, või täiskasvanutega, enam pole.

Viljandi kolledž ja TLÜ koolitavad huvijuhte, EKA ja TÜ koolitavad kunstiõpetajaid ning EMTA muusikaõpetajaid. Töötada sellel huvihariduse määratlemata väljal on aga keeruline, sest selleks, et välja teenida äraelamist võimaldav summa, tuleb töötada mitmel kohal, joosta väga mitme huvikooli, kunstiringi jne vahel.

Lisaks on veel kultuurikorraldajad, kellele peamiselt õpetatakse management`i ja organisatsioonijuhtimist ja kes aitavad ellu viia visioone, mis lähtuvad kunsti, muusikat, tantsu või ka näitekunsti õppinud loomeinimestelt.

Kultuurialane haridus peaks olema eesmärgistatud ning seostatud teiste kultuurivaldkondade poliitikate ja strateegiliste eesmärkidega. Kuidas muidu lõimida kokku üheks tervikuks riigi suund loomemajandusele, huviharidus ja kõrgema taseme kunstikultuuri õpe?  Seda kogupilti pole poliitikakujundajatel lihtne kokku panna just seetõttu, et napib akadeemilisi uurimusi, mis toestaks või põhjendaks üht või teist valikut poliitikakujundamisel. Kultuuripoliitika mudeleid pole piisavalt uuritud.

Huvihariduse rolli pole piisavalt mõtestatud ka kultuuriharidust õpetavates kõrgkoolides, sest puudunud on sügavam, kultuuripoliitika ja kultuurikorralduse uurimus, seda ei ole peetud tähtsaks. Praegused huvitegevuse kontseptsioonid lähtuvad Euroopa Liidus levinud praktikatest ja jätavad tähelepanuta Eesti eriomase kogemuse selles vallas. See tekitab probleeme ajalooliste võrgustike jaoks ja ka spetsialistidel pole kerge end määratleda.  

Jää on hakanud liikuma

Tasapisi on tulnud mõistmine, et seosed huvihariduse, kultuuriosaluse ja innovatsiooni vahel on olemas ning riik võiks käsitleda seda muul moel kui KULU. Nii on kultuuriministeeriumile antud ülesandeks esitleda vabariigi valitsusele 2016. aasta veebruariks noorte huvitegevuse toetussüsteemi.  Loodetavasti õnnestub toetussüsteemi väljatöötamise käigus  kultuuri- ja huvihariduse ning huvitegevuse kontseptsioonide mõtestamine ja sisuline väljatöötamine, mis annaks võimaluse korrastada loov- ja huvihariduse maastik ning viia kokku eritaseme  kunsti, ja kultuurialased  haridustegevused. Aeg on sõnastada ühised eesmärgid nõnda, et kõik sellel väljal toimijad saaksid oma tegevust selgemini määratleda ja mõtestada.

Ka Eesti Teadusagentuuri teaduse populariseerimise osakond alustab 2015. aasta sügisel teadushuviharidust toetavate tegevustega, mille eesmärk on suurendada laste ja noorte huvi teaduse, tehnoloogia ja inseneeria valdkonna vastu. Koolides 2015.-2016. õppeaastal tegutsevate huviringide kohta taustainfo kogumiseks on kuulutatud välja konkurss, andmete kogumiseks kõigis üldhariduskoolides tegutsevate huviringide kohta.

Sotsiaalministeeriumis koostatakse praegu sotsiaalse kaasatuse strateegiat aga selles protsessis ei ole veel märkimisväärselt teadvustatud huvi- ja kultuurihariduste osa seatud eesmärkideni jõudmisel, kuigi suur osa sotsiaalsest kaasatusest leiab aset kultuuriosaluse väljal.

«Inimene ei saa olla loomata,» kui tsiteerida Paul-Eerik Rummot, mistahes kujul see ka väljendub. Loovad harrastused teevad inimese õnnelikuks ja aitavad mõista endast erinevat, arendavad sallivust ja integratsiooni.

Kokkuvõttes, huvihariduse riikliku süsteemi väljatöötamiseks ja arendamiseks pandud raha, nii nagu ka huvihariduse riiklik rahastamine, ei ole kulu, vaid investeering Eesti kultuuri, ühiskonna ja riigi jätkusuutlikku arengusse. J. F. Kennedy ütles: «On ainult üks asi, mis pikas perspektiivis on kallim kui haridus - see on harimatus!» - millal meil seda süvitsi mõistetakse?


Kirjutis ilmub Eesti Kultuuri Koja ja Postimehe koostöös, mille eesmärgiks on tutvustada 30.–31. oktoobril Viljandi Pärimusmuusika Keskuses toimuva konverentsi esinejaid ja nende ettekandeid/paneeldiskussioone. Rohkem infot vastutuskonverentsi ja sellele registreerimise kohta on leitav http://www.kultuurikoda.eu/content/vastutuse-konverents 

Artikli autor tänab Ülle Rauda nõu ja abi eest.

Tagasi üles