Gert Miltop: see, et viimati rünnati tunnistajat ammu, ei muuda rünnakut minu vastu võimatuks

Pussitamine Sõle tänaval. Kahtlustatavate näod udustatud. Foto: Lugejafoto

Gert Miltop jätkab uue arvamuslooga teisipäevases artiklis tõstatatud teemat kuritegude tunnistajate anonüümsusest.

Osaliselt sain justiitsministeeriumi ja politsei esindajatelt Kristi Mäelt ja Markus Kärnerilt oma küsimustele vastused, aga samas talupoeglikult lihtsasti mõistetavat ja rahuldavat lahendust ei saanud ma mitte. Ilmselt sellepärast, et päris häid vastuseid selles olukorras ei olegi. Selle probleemi käsitlus läheb tahes-tahtmata pisut filosoofiliseks, aga püüan lühidalt selgitada.

Esiteks, mitte et oskaksin paremat lahendust pakkuda, kuid tunnen, et unifitseerimine ja ökonomiseerimine pärsib kogu avalikus sektoris igasugust juhtumi- või olukorrapõhist lähenemist ning varjutab suures plaanis üksikisiku huvid. Enamikku olukordi vaadatakse minu hinnangul kas siis pädevuse puudumise, majanduslike ja tööjõu ressursside puudumise või seaduse ja protseduuride puudumise tõttu nagu ühe puuga lööduid.

Loomulikult ei kujutaks tänapäeva õigussüsteemi ilma süütuse presumptsioonita ning kõigile ühtsena kehtivate inimõigusteta ja põhivabadusteta ettegi. Samal ajal tekib sellest ja teistestki õigustest ja seadustest liberaalse läänemaailma õigusriikides paratamatult justkui kaks reaalsust. Esimene ja tihti ülimuslik on kirjamustaga paberil või siis tänapäevasemalt binaarkoodis arvutiekraanil kuvatav reaalsus. Teine kodaniku emotsioonide ja meeltega tajutav ja igapäeva elu muutev reaalsus.

Mitu reaalsust

Esimese reaalsuse järgi on pealtvaatajate silme all teist pussitanud kaasinimesed kohtuniku süüdimõistva otsuseni süütud ja neile kehtivad kõik õigused.

Teisel puhul on mõnekümne meetri kaugusel jalutavatest lastest vanemat inimest pussitanud joobes noored ilmselgelt analüüsivõimelise ja tervemõistusega inimese jaoks kurjategijad. Ja tekkiv arusaam ning emotsioon omakorda tekitab soovi kaitsta nende eest nii kõrvalseisjaid, ühiskonda tervikuna kui ka iseennast.

Esimeses reaalsuses toimuvat on ametnikel lihtne põhjendada ja selgitada ja kõik tundub justkui ainuõige. Aga millegipärast pärismaailmas nõnda pragmaatiliselt asju võtta on raske. Pärismaailmas peab arvestama emotsioonide ning selge ja kaalutleva mõistusega. Lisades sinna veel alalhoiuinstinkti, tunduvadki paberil hästi välja näinud seadused päriselus absurdilähedased.

See, et ehk vahel ongi süütu inimene ekslikult kinni peetud, ei pane mind kuidagi arvama, et minu silme all teist pussitanud inimesed tegelikult seda äkki ikkagi ei teinud. See, et viimati rünnati tunnistajat aastaid tagasi, ei muuda minu ründamist või potentsiaalset ründamist võimatuks ega kindlasti mitte ebaoluliseks. Olgu või 20 aastat tagasi viimane juhtum. Kui mina ikka hammastest või halvemal juhul näiteks neerudest ilma jään, on see statistika totaalselt tühine.

Seega soovida võimu esindajatena, et alluksin pimesi esimese reaalsuse reeglitele, kui elama pean teises reaalsuses, tundub parimal juhul mõtlematu ja hoolimatu. Kui oleks võimalik need kaks reaalsust omavahel täielikult kattuma panna, oleks tegemist idealistliku utoopiaga, seega see ilmselt ei õnnestu. Kuid mis muu ülesanne meil üksikisikute ja ühiskonnana ongi kui mitte selle poole püüelda, seega aitab filosofeerimisest.

Mida teha?

Kuna üle kõige vihkan anonüümset, argumenteerimata kritiseerimist, mille tulemusena lahendusi ei pakuta, püüan ise mitte sedasi käituda. Järgnevalt mõned ettepanekud, kuidas minu arvates saaks olukorda parandada.

1. Nagu justiitsministeerium vastuses öeldi, annab ilmselt tõsta politseiametnike kompetentsi tunnistaja teavitamise alal tema õigustest ja kohustustest. (Selgitada, et piisavate tõendite olemasolul tunnistust ja andmeid ei kasutata. Selgitada, et on õigus loobuda edasistes menetlustoimingutes osalemisest. Täpsustada kohe alguses, mis andmed protokolli ja avalikustamisele lähevad ja millistel tingimustel süüalune nendega tutvuda saab jne.)

2. Usun, et nagu Kristi Mäe ütles, on võimalik tunnistaja – eriti hetkeemotsioonidel põhinevat – turvatunde kahanemist või puudumist hooliva käitumise ja reaalse statistika välja toomise abil ametnikel pisutki taastada.

3. Paraku peamine punkt jääb isegi pärast justiitsministeeriumi esindajate ja ka kriminoloogiaprofessor Jaan Ginteri selgitusi siiski vähemasti minu jaoks lõpuni põhjendamatuks. Miks süüalune saab vabalt tunnistaja nimega tutvuda, samas tunnistaja peab oma nime varjamiseks saama kohtult loa? (PPA sõnul saab ka kahtlustatav toimikuga tutvuda vaid kaitsja vahendusel ning kaitsjal pole õigust kahtlustatavale anda toimiku koopiat koos tunnistajate andmetega - toim.)

Kas ei võiks olla, et tunnistaja nimi varjatakse automaatselt ja süüalune peab avaldama soovi või esitama kohtule päringu, saamaks teada tunnistaja isikut, et näiteks tunnistaja usaldusväärsust vaidlustada? See ei oleks minu hinnangul vastuolus tema õigustega tunnistajat küsitleda või tema isikuga tutvuda, kui kohus seda vajalikuks peab, ning tal on adekvaatsed argumendid selle info taotlemiseks. Samas teeks see aga tunnistaja nime juhuslikult nägemise võimatuks.

Näiteks kui on kolm tunnistajat, kes on korrektselt käideldud, hoitud lahus ja nad ei ole saanud oma tunnistust kokku leppida, siis tunduks normaalne, et ei ole põhjust nende sõnades kahelda ja kellegi nime ei peaks süüalusele avaldama, rääkimata siis situatsioonis, kus on näiteks HD kvaliteediga video kuritööst ja süüalusest seda toime panemas. Ehk siis esimese sammuna, n-ö automaatselt kaitseks selline seadus kuriteo lahendamisele kaasaaitajat, mitte kuriteos süüdistatavat, mis tundub vähemasti esmapilgul ainult loogiline ja õiglane.

Lisaks jääks sellist päringut tehes maha ka dokumenteeritud jälg, et süüalune on selle teabe teadlikult ja planeeritult omandanud, mis tulevikus probleemide tekkimisel on minu arvates oluline aspekt. Kui selline praktika tõstaks oluliselt kohtute töömahtu, võiks säärast lahendust rakendada näiteks vaid isikuvastaste kuritegude tunnistajate puhul. Miks oodata seaduse muutmisega, kuni tunnistajate mõjutamine ja neile kättemaksmine osutub probleemiks, kui mingil määral oleks ehk võimalik seda probleemi juba ennetada.

Tänan inimesi, kes võtsid vaevaks selgitada, miks ja kuidas õigussüsteemi vaatevinklist situatsiooni nähakse. Loodan, et ehk mu võib-olla liialt lihtsameelsed ja idealistlikud ettepanekud aitavad probleemi lahendamisele kaasa või vähemasti annavad seaduseloojatele ning asjaosalistele mõtteainet ja juhivad võimalikule kitsaskohale õigusemõistmises tähelepanu.

Teavitan ka politseid, et olen peale sellist sündmuste käiku ilmselgelt valmis oma tunnistajale seadusest tulenevaid kohustusi täitma ja nõus oma tunnistusele alla kirjutama ja vajaduse korral ilmuma ka kohtusse, kuigi arvestades asitõendite hulka, siis ilmselt minu tunnistust vaja ei lähe.