Kogesin nädalavahetusel situatsiooni, kuhu ilmselt enamik meist ei sooviks sattuda. Ja pisut provokatiivselt ning forsseeritult väljendades sain nii õppetunni kui ka soovituse politseiametnikelt järgmine kord samas situatsioonis teavitada häirekeskust, kuid siis jätta haavatud kannatanu lebama ja lasta kurjategijad minema, muidu võib minust enesest ohver saada, kirjutab Postimehe lugeja Gert Miltop.
Lühike olukorrakirjeldus
Sattusin laupäeval, 17. oktoobril Tallinnas Sõle tänaval pealt nägema, kuidas noor naisterahvas ja noormees peksid ja pussitasid üht meest. Lisaks nägemisele õnnestus kuritegu ka telefoniga videolindile saada.
Algul oli plaan minna rüselejaid lahutama, sest kaugelt tundus see kergete koordinatsioonihäiretega võitlus üsna süütu ja naljakas. Aga see, mis kaugelt tundus naljakas, oli lähedale jõudes vastupidine.
Rüselejatele liginedes nägin oletatavasti narkojoobes naisterahval käes nuga. Ja kuna ta ohtliku terariista ka ohvri peal üsna otsusekindlalt kasutas, otsustasin sinna konflikti füüsiliselt mitte sekkuda, vaid püüdsin valjuhäälselt nende tähelepanu ja katsusin sellega nende vägivaldsust ohjeldada. See õnnestus. Mees üritas joosta ees ja naine, kollased lilled ühes käes, nuga teises, tema järel.
Kuna pussitamisohvri juurde jäid inimesed, otsustasime ühe teise pealtnägijaga vägivallatsejaid vähemasti politsei saabumiseni jälitada.
Nagu filmis jooksid kurjategijad signaalitavate ja pidurdavate autode vahelt üle tee ning meie nendele järele. Helistasin ka igaks juhuks häirekeskusesse, teavitasin neid kannatanu asukohast ja seisundist nii palju, kui oskasin, ja andsin neile jooksvalt infot, kuhupoole pussitajad liiguvad.
Politsei saabudes olid kurjategijad suutnud aga põõsaste ja majade vahele põgeneda. Asusime patrullautos üsna märulifilmilikult (mis on omaette huvitav teema) neid koos kahe politseinikuga otsima. Tänu jalakäijate vihjetele ja ilmselt ka inimeste kõnedele häirekeskusesse tabasid neli politseinikku kahtlustatavad. Meie, koos teise pealtnägija ja video abil kinnitasime õigete inimeste kättesaamist.
Suundusime jaoskonda
Nüüd aga algab olukorra tõeliselt nõutuks tegev osa. Suundusime jaoskonda, sest sellises olukorras on vaja vormistada ka protokoll. Väga mõistliku ja inimliku suhtumisega võeti meid vastu ja pandi ootama. Ma läksin tunnistust andma esimesena. Kuna töökäsi oli vähe, kulus vaid minuga üle tunni aja ja seepeale öeldi teisele tunnistajale, et teda kuulatakse kahjuks üle mõnel teisel ajal.
Nüüd tuleb aga asja puänt. Esialgu sain tunnistust andes aru, et minu andmed toimikus on varjatud ja salastatud. Enne tunnistusele allakirjutamist otsustasin siiski lugeda läbi ka oma õigused ja kohustused. Seal oli aga minu üllatuseks lisaks muule kirjas ka, et jah tõepoolest minu kontaktandmed (telefoninumber, e-post ja aadress) salastatakse, kuid minu nimi läheb toimikusse ja sellega saavad süüalused vabalt tutvuda.
Küsisin, kas ei oleks võimalik nende päise päeva ajal inimest pussitanud ja minu hinnangul narkootikumide mõju all olnud kurjategijate eest varjata ka minu nime. Sain vastuseks, et selline isiku varjamine on prokuröri töös väga harva esinev praktika ja kahjuks praegusel juhul see võimalik ei ole.
Otsustasin siis tunnistusele allakirjutamisest loobuda. Tundsin äkitselt, et mälu hakkab ka imekombel kogu selles sündmuste keerises häguseks muutuma. Seepeale küsiti, kas ma tõesti kardan kaht suvalist narkomaani ja vihjati, et kui ma tunnistusele alla ei kirjuta, võidakse hoopiski mind uurimise takistamise või valetunnistuse eest karistada. Lisaks soovitati mul viisakalt edaspidi sellistest asjadest eemale hoida, kui bürokraatiaga ei taha tegeleda.
Vaat ei mahu mulle pähe, kuidas meie õigussüsteem inspireerib mind järgmisel korral haavatud kannatanu aitamisest loobuma ja kurjategijatel põgeneda laskma. Ma ei taha mõeldagi, mis jama ma oleks endale kaela tõmmanud, kui ma oleks sellele kaklusele vahele läinud ja suutnud ründajad kahjutuks teha ning ohvri noahaavadest päästa. Ilmsel oleksime kõik koos sel õhtul maailma läbi väikese ruudulise akna vaadanud. See on muidugi vaid spekulatsioon.
Olgu ära mainitud, et ei pane midagi süüks minuga tegelenud ametnikele, pigem olen äärmiselt ebameeldivalt üllatunud meie seadustest.
Seadused infoajastul
Kas tänapäeva 21. sajandi infoühiskonnas ei tundu seaduseloojatele, et telefoni ja meiliaadressi varjamine tunnistaja kaitse eesmärgil on totaalselt kasutu tegevus, kui nime ei varjata? Tundub umbes sama mõistlik kui näiteks kondoomi kasutamine varba otsas, et rasestumist vältida. Et, noh preservatiiv ju oli ja kuhugi oli peale ka tõmmatud, peaks ju aitama. Tunnistaja on ju kaitstud, sest mingi info ju justkui salastati. #absurd.
Võib-olla liialdan, aga mulle ei tundu totaalselt ebareaalse stsenaariumina olukord, kus need samad kurikaelad vangist välja saades, kord jälle narkouimas (või siis mitte) ringi kakerdades peavad paslikuks mulle selle «kaebamise» eest pisut õpetust anda. Ja tunnistaja nime teades ei ole kontaktandmete leidmine internetist küll midagi, mis kuuluks Jack Baueri või James Bondi kompetentsi arsenali. Pigem pead olema algkoolilapse mõistuse tasemel ja sellest, meie väikeses ja infotehnoloogiast läbi imbunud Eestis enamike inimeste ülesleidmiseks minu hinnangul piisab.
Ma ei saa aru miks peab n-ö automaatselt olema tunnistaja nimi avalik. Ausalt öeldes käiksin pigem anonüümselt kohtus tunnistamas ja näitaksin kurjategijale oma nägu, kui teavitaksin teda oma nimest, sest tõenäosus, et ta mu nägu mäletab ja me kusagil kokku jookseme, on minu hinnangul oluliselt väiksem kui see, et ta mu nime järgi üles leiab.
Ma mõistaks võib-olla, kui tegemist oleks ühe tunnistajaga ja olukord on sõna sõna vastu ja siis ehk peaks kuidagi tõestama, et tegemist on päris isikuga, kes ei ole minevikus suur pettur vms. Või kui mina oleksin süüdistuse esitaja. Kuid antud situatsioonis olen mina vaid tunnistaja ja tunnistajaid oli rohkem kui üks.
Kurjategijad tabati teolt ja kinnipidamise juures oli vähemalt 4 politseiniku. Kuriteost on minu poolt salvestatud HD kvaliteediga video (kus on selgelt näha nii pussitamine kui kurjategijate näod ja välimus). Lisaks tehti kahtlustatavatele ka isiku ülevaatus ehk fotod veristest riietest, DNA tõendite võtmine jms.
Kas tõesti ei või minu tervist ja minu panust turvalisse ühiskonda meie riik niigi palju hinnata, et ei paneks mind kui kodaniku kohust täitnud inimest mu isiku avaldamisega antud juhul potentsiaalselt eluohtlikusse situatsiooni.
Anonüümsus
Mõistan, et selle arvamusloo kirjutamisega tõmban oma anonüümsusele kindlasti korralikult vee peale ja sellele tunnistusele võiksin ka nüüd sama hästi alla kirjutada, aga endale tundub, et probleem on palju sügavam ja tõsisem kui kolme ühiskonnaheidiku verine ning eluohtlik kaklus, kuigi seegi on minu arvates juba väga sügav probleem.
Arvan, et siinkohal on seadused ajale jalgu jäänud ja vajavad tõsist ülevaatamist. Ehk minu lugu juhib probleemile tähelepanu või oskab mõni targem inimene selgitada, miks selline seadus on just ainuõige lahendus ja kuidas see lõppkokkuvõttes ikkagi kodanike ning riigi huve teenib?
Loodan, et ei kahjusta selle artikliga kuidagi süüdistuse esitamise protsessi neile kurjategijatele. Samuti kinnitan, et ei esita pretensiooni otseselt ühegi konkreetse politseitöötaja suhtes. Nende töö oli tubli, eriti arvestades inimressursi vähesust.
Ka ei ole ma tänaseks saanud infot, kas või kuidas oleks ikkagi võimalik minu isiku varjamine antud olukorras. Sellega seoses lubati minuga ühendust võtta. Ehk ei olegi minu tunnistust lõppkokkuvõttes vaja. Kuid see ei kõrvalda siiski probleemi. Kui paljud kurjategijad pääsevad tegelikult puhtalt, sest tunnistaja kardab oma tervise/maine pärast. Olgu see siis roolijoodik, kelle peale sõber ei taha kaevata, vägivaldne tuttav vms.
Järgmine kord kui peaksin sarnasesse situatsiooni sattuma, käitun kindlasti samamoodi ja üritan täita oma kodanikukohust ja aidata kaasinimest, kuid loodan, et ehk siis on ka minu õigused, tervis ja meelerahu meie riigi ja seaduse poolt kaitstud!