FOTO: SCANPIX

Siseministeeriumi planeeringute osakonna nõunik Andres Levald kirjutab, kas inimese poolt mõjutatud maastik on alati kõrgelt hinnatav kultuurmaastik. Kuidas planeeringutega maastikes püsiväärtusi leida?

Igaühel meist on oma arusaam ja ettekujutus sõna «maastik» tähendusest. Maastikugeograaf Ivar Arold selgitab, et maastik on ümbrus, kus toimub sotsiaalne ja majanduslik tegevus, mis loob aluse tunnete, emotsioonide ja taju raamistikule.

Lisaks teaduslikule on maastiku mõiste omandanud ka rahvapärase sisu. Ühel inimesel seostub see kohapõhiselt kodukandiga, teine räägib kirjandus-, kolmas poliitmaastikust, väljendades sellega hoopis teatavat tegevusvaldkonda.

Igal juhul on maastiku lahutamatuks osaks inimene. Inimeseta polegi maastikku, on ajatult kestev loodus. Maastikku on läbi ajastute kujundanud nii loodus kui inimene ja tema elulaad.

Eesti maastikke on kujundanud meie esivanemate töö, vaev ja heitlik ajalugu. Maastikuga seotud lood ja kohanimed kestavad põlvest põlve, kuid maakasutus võib muutuda üsna lühikese aja jooksul.

Eestis hävisid mõisate loomisel põliskülad, Vabadussõja järgne maareform lõhkus mõisamaad, nõukogude aeg pööras omakorda pea peale talumaastiku. Traditsioonilise kultuurmaastiku muutis kohati tundmatuseni kolhoosikord, tööstus ja maaparandus.

Juba veerand sajandit on nüüd maastikku vorminud jälle uued ajad ja kombed. Eri aegade sadestused kuhjuvad üksteise peale, kattes osaliselt eelmisi. Maastik kui kunstiteos on mitu korda üle maalitud, kuid sellest paistavad välja ka varasemad kihid.

Eluviis, kultuur ja maakasutus on alati koos käinud.

Nii ka tänapäeval. Maastikud räägivad tulevastele põlvedele, kuidas me elasime, oma keskkonda kujundasime ja seda hoida mõistsime. Mida heitsime hoolimatult kõrvale, mida soovisime hoida. Hoolimine sõltub ühistest väärtustest.

Oli aeg, mil muutunud omandisuhted vormisid ulatuslikult ja jõuliselt ümber traditsioonilist kultuurmaastike struktuuri. Uutes maastikes kohtus plaanimajanduse lai haare kultuuri- ja looduspärandi vastuseisuga elukeskkonna ühtlustavale ümberkujundamisele.

1971. aastal asutatud Lahemaa rahvuspargi loomise eestvedajad üritasid korraldada meie rahvuslikku kultuuri ja meie vabadust tol ajal võimalikes piirides: käsikäes loodus- ja muinsuskaitsega.

«Maastikukultuur on looduskaitse ja kultuur maastikul,» kuulutas Eesti looduskaitse suurmees Jaan Eilart 1976. aastal. Erast Parmasto on hiljem Eilarti kompromisside kohta võimukoridorides öelnud, et ta «oskas Jannseni eeskujul oskuslikult munadel kõndida». Kultuurikestliku visiooni nimel oli see igati õigustatud. Eesmärgist lähtudes ühendas Eilart looduse ja kunsti ka 1983.aasta Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu IUCN Tallinna deklaratsioonis «Looduse ja kunsti ühtsus rahu nimel maailmas».

Täna on põhiseaduse kaitsealas nii looduskaitse kui rahvuskultuur. Kas ka maastikukultuur?

Eestis, kus looduslikke ja looduslähedases seisundis maastikke on palju, on neid vaadeldud ühtse loodusliku keskkonnana, mida on kasulik ka ühtsena planeerida. Eesti oli esimesi maid Euroopas, kus juba 1960-1980-ndatel aastatel töötati välja ja võeti planeerimises kasutusele nüüdisaegsele ökovõrgustiku kontseptsioonile lähedased ideed – kompensatsioonialade võrgustik. Tolleaegsed planeeringulahendused vajasid edasiarendamist ja kohandamist muutunud ühiskondlikele oludele. Ikka loodus ja kultuur käsikäes.

Esimese üleriigilise planeeringu «Eesti 2010» koostamisel lähtuti arusaamast, et ajalooliselt väljakujunenud asustussüsteem ja maastikustruktuur on Eesti kultuuri ja ajaloolise järjepidevuse üks olulisi väljendusi ning rahvuslikku eneseteadvust ja keskkonnakvaliteeti kindlustav tegur. Planeeringu üheks viiest kesksest eesmärgist oli Eesti asustussüsteemi- ja maastikustruktuuri väärtuste säilitamine ja edasiarendamine.

Väheneva elanikkonnaga Eestis osalevad omavalitsused paratamatult omavahelises võistluses, millega meelitatakse võimalikke tulevasi elanikke soodsate elukohtade pakkumisega. Hoonestamine toimub teatud osa maaomanike huvidest lähtudes, kuid sageli seniste maakasutustavade ja teiste elukeskkonna ressursside arvel. Need maa-alad paiknevad aga enamasti ka puhkemajanduslikult kõige magusamates kohtades. Asustus tungib maastikuliselt kaunimatesse paikadesse, kuna need lähevad kõige paremini kaubaks. Ka pärast kinnisvarabuumi möödumist.

Kiired muutused toovad endaga kaasa väärtuste ümberhindamise. Eestis on küllaga paiku, mille muutumist või muutmist tuleb ära hoida, st maastikke, mis on kohalike inimeste jaoks väärtuseks kodutunde loojana ning mis pakuvad silmailu kaugemalt tulnutele. Jällegi olid omal kohal kokkulepped läbi planeeringute.

«Eesti 2010» seadis eesmärgiks pärandkultuurmaastike väljaselgitamise ning nende kasutusrežiimi täpsustamise maakonnaplaneeringutes. Sellised maastikud kuulutati tagaotsitavateks. Ajavahemikus 1999-2003 määratlesid kõik Eesti maakonnad oma väärtuslikud maastikud maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga «Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused».

Eesmärgiks seati eelkõige väärtuste säilitamine. Töö käigus lepiti kokku reeglid, kuidas väärtuslikke maastikke sisuliselt piiritleda, keskendudes peamiselt kultuurmaastikele ja otsides säilinud traditsioonilist põllumustrit, asustust ja teedevõrku. Maakonnaplaneeringute alusel 2008. aastal ilmunud raamat «Eesti maastikud» annab maakondade kaupa hea ülevaate kõige väärtuslikumatest maastikest.

Mis teeb maastiku väärtuslikuks?

Määravaks on majanduslik, looduslik, aja- ja kultuurilooline või esteetiline külg. Maastik võib olla ühe perekonna, rahvuse, terve kultuuri identiteedi allikas. Mõnel pool ilmnevad ühed või teised väärtused paremini ning taolised maastikud väärivad erilist tähelepanu. Lähtuti kohalike elanike ettepanekutest ja hääletustulemustest. Väärtuslike maastike hoidmine, säilitamine ja kestlik kasutamine teenivad osaliselt ka rohevõrgustiku toimimise eesmärke, sest need sisaldavad muu hulgas loodusväärtusi, poollooduslikke kooslusi jms.

Nagu iga väärtus, nii vajab pidevat hooldust ka kultuurmaastik. Mõningates paikades koostati väärtuslikele maastikele ka konkreetsed maastikuhoolduskavad. Kogemus näitas, et kava elluviimine sõltub eranditult kohalikust valmisolekust, mistõttu hoolduskavade keskne koostamine ei ole õigustatud.

Enamiku väärtuslike maastike kohta on praegu hoolduskavad koostamata ja ellu viimata. Maakonna teemaplaneeringutes nimetatud väärtuslike maastike, sh traditsiooniliste põllumajandusmaastike säilitamise ja kasutamise meetmeid tuleb aga arvesse võtta uute planeeringute koostamisel.

Kõik maakonnad esitasid toona teemaplaneeringus ka Eesti rahvusmaastike kandidaadid. Rahvusmaastike teema ei leidnud siis aga lõplikku lahendust. Nüüd, aegsasti enne Eesti Vabariigi suurt juubelit on soov sellega lõpuni minna. Seda toetab 2012. aastal kehtestatud üleriigiline planeering Eesti 2030+, mille kohaselt tuleb välja töötada Eesti rahvusmaastike määratlemise ja nende säilimist tagavad tingimused. See eeldab varasemate vastavasisuliste nimistute, kirjelduste ja tingimuste ülevaatamist.

Täna on koostamisel uus ring maakonnaplaneeringuid kõigis maakondades. Sellega kaalutakse üle kõik varasemad planeeringulised otsused ja väärtushinnangud. Tänavusest looduskaitsekuust alates otsitakse taas rahvusmaastike kandidaate. Lahemaalt Nõmme nõlvani ja Päite pangalt Haanja kupliteni. Mõistlik on ühiselt edasi minna, et jõuda läbi rahvusmaastike avaliku valiku nende riikliku väärtustamiseni.

----------------

Tegemist on kirjutisega keskkonnaministeeriumi artiklisarjas, mis räägib maastike tähendusest ja funktsioonist. Loe lisaks:

Veronika Valk: kas me hindame oma linnu?

Kristiina Kupper: milleks Tallinnale loodusmaastik

Teele Nigola: kes kaitseb inimest?

Urve Sinijärv: kes kujundab mastikke?