Школа. Иллюстративное фото

FOTO: Margus Ansu

Psühholoogiatudeng Siim Sepper vaidleb oma isiklike kogemuste baasil vastu psühholoog Tõnu Otsale, kelle hinnangul võib tugev klassikollektiiv käitumishälviku parandada. Sepperi arvates sõltub klassikollektiivi tugevuse saavutamiseks olema koolis rohkem meesõpetajaid.

Õlilaik meepütis rikub ära kogu mee. Aga ei pruugi, kui reageeritakse kiiresti ja eemaldatakse õlilaik. Seevastu kasvatusteadlase ja psühholoogi Tõnu Otsa kommentaar Postimehes väidab, et mesi ei peagi olema puhas.

Otsa mõtteviis meenutab mulle lugu raske seljakotiga linnamehest, kes hakkab öö hakul läbi soo minema. Maamees hoiatas küll, et ettevõtmine pole riski väärt, kuid linnamees on harjunud asfalteeritud pinnasega ega oska soomülgaste vahel ohtu tajuda.

Kätekõverdused klassi ees

Ka minul oli kooli minnes välja kujunenud keskmisest aktiivsem käitumine (praegusajal nimetatakse käitumishäireks). Rahutus, keskmisest kõrgem tähelepanu vajadus, keskendumisraskused ning tähelepanu keskpunktis olemise vajadus olid minu igapäevased kaaslased.

Prantsuse keele tund algas minu jaoks tosina kätekõverdusega klassi ees, matemaatika tund samuti. Need kaks ainetundi olid aga ainukesed, kus õpetajad ei raisanud väärtuslikku ja kollektiivset aega ühe õpilase kasvatamise peale, vaid tegelesid õppetööga.

Kõik teised tunnid möödusid minu alalise juhtimise all. Ning respekt, mis on säilinud tänaseni, tekkis vaid prantsuse keele ja matemaatika õpetaja vastu. Need olid ka ainukesed meesõpetajad koolis, kellega ma igapäevaselt, alates esimesest klassist kokku puutusin.
Olen samuti psühholoogi haridusega, kuid arvan hr Otsast sootuks vastupidi - see tähendab, lähenen probleemile (mõõduka või raske käitumishäirega lapsed koolikeskkonnas) realistlikult ja ratsionaalselt, võttes arvesse selle probleemiga seotud tegelikku olukorda Eesti koolides ning oma kogemust kooli ajast.

Väidan, et õpetaja, kes on koolis «autoriteet», suudab väga väheste ressurssidega rahustada käitumishäirega last, kelle probleem on liiga tihti tekkinud juba ammu enne kooli minekut, kas lasteaias või kodus.

Esimene klass, nagu ka lasteaed, on lapsele täiesti uus ja ootamatult peale sunnitud keskkond, kus ta pannakse esimest korda elus silmitsi kohustusega seista enda õiguste ja vajaduste rahuldamise eest.

Käitumishäire kui viirus

Minu vapper 7-aastane poeg läks eelmisel aastal Tallinna kesklinna koolis 1. klassi. Tänaseks, kui ligi 30-pealine klass on varsti jõudmas teise aasta poole peale, maadleb «klassikollektiiv» ikka sama probleemiga, mis avaldus juba esimestel koolipäevadel. Ühel minu lapse klassikaaslasel on raske käitumishäire, mis oleks vajanud erikohtlemist ilmselt ammu enne kooli minekut.

Tänaseks on käitumishäire levinud viirusena ka teistele klassikaaslastele. Nüüd on igapäevane, et 8-aastased lapsed ähvardavad üksteist ära tappa; füüsiline vägivald on muutunud juba harjumuseks, vanemad viivad lapsi teise kooli üle, laste käitumine on muutunud ohjeldamatuks. Vahemärkusena pean lisama, et 900 õpilasega koolis töötab kuus meesõpetajat, kellest kõigest kaks toimetavad algklassides kehalise- ja tööõpetusõpetajatena.

Õpetajate kannatus on viidud viimase piirini. Kui ikka 2. klassi laps suudab noore saksa keele naisõpetaja nii endast välja viia, et õpetaja loobub selle klassi õpetamisest, siis pole enam mõtet «tulnuka» kasvatamise eksperimendiga jätkata, nagu soovitab hr Ots.

Paratamatult paneb imestama, kuidas selline asi juhtuda saab. Aga vaatame, kes on selle kooli personal. Pea 100 protsenti naisõpetajad ja tugitöötajad. Taoline sooline jaotuvus lämmatab juba eos normaalse koolikeskkonna tekkimise võimaluse, rääkimata «tugevast klassikollektiivist».

Meie ühiskonna mudel (loe: haridus- ja kasvatussüsteem) meenutab mahakäinud mänguvurri, mis iga hetk kaotab tasakaalu ning vajub külili.

Tugev klassikollektiiv saab kujuneda vaid autoriteetse õpetaja kaasamisel. Autoriteetide kujunemine koolikeskkonnas on aga võimalik üksnes mees-ja naisõpetajate tasakaalustatud osalusel. Ei saa ju liita kaht arvu, kui üks arv on puudu.

Nüüd lugege üle meesõpetajad oma lapse koolis. Statistikaameti kohaselt oli 2009.a. Eesti 550 kooli ligi 15 000 õpetajast kõigest veidi üle 2000 meesõpetaja, mis moodustas 14 protsenti. Kuni taoline ebavõrdne vahekord jätkub, pole loota abi ka «tulnukatel».