Priit Kruus: mida me arvame õpetajatest?

Priit Kruus tahab tuua rohkem noori õpetajaameti juurde. Foto: Liis Treimann/Postimees/Scanpix

Kõik teavad, kes on õpetaja, mida ta teeb ja kindlasti ka üht-teist, mida ta võiks teisiti teha – kes poleks olnud õpilane!

Priit Kruus on sellele lisaks aga veel õpetaja, õpetajate õpetaja ja nüüd ka näitleja, kes mängib õpetajat Kinoteatri lavastuses «Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine». Tähelepanuväärne kooslus, aga me ei keskendu mitte Priidule, vaid küsimustele, mida ta esitab ning mis puudutavad kõiki õpetajaid ja Eesti hariduse tulevikku.

Etenduse blogist, kuhu oodatakse ka teatrikülastajaid arutlema, võib lugeda:

Umbes kümmekonna aasta pärast, siis kui Priidu enda lapsed koolipinki nühivad, ootab Eestit ees suurem õpetajatepuudus. Mida siis teha – kas minna tagasi kooli? Selgub, et see ei olegi nii lihtne…

Etenduse aluseks oled sa kogunud palju lugusid.

Kui ma räägin iseenda kogemusest, tahan olla kindel, et lood haakuvad ka sellega, mis on teiste õpetajate kogemustepagasis. Iga õpetaja arvab, et ta on mingis mõttes eriline. Mitte et õpetajad oleksid suured egotsentrikud, aga iga õpetaja mõtestab ikkagi oma karjääri, suhteid õpilastega ja töövõtteid väga individuaalset. Sealt võib-olla tekib ka teatav erilisuse tunne.

See tähendab ka, et kui keegi hakkab rääkima, kuidas peaks õpetajatööd tegema, siis tõlgendab igaüks seda omal moel. Sellepärast on õpetajatööst väga raske rääkida nii, et astud üksinda rambivalgusesse ja ütled «vaadake, kuidas see käib». Sestap võtsimegi teise vaatenurga – jutustame loo nendest ettapidest, mille teeb esimese kolme tööaasta jooksul läbi üks noor õpetaja. Kõik saab alguse suurest entusiasmist ja julgest pealehakkamisest ja liigub edasi mööda järgnevaid etappe, mida ma ette ära rääkima ei hakka.

Teine aspekt, mida me kindlasti puudutame, on praegune õpetajakuvand. Seal on selgeid seoseid praeguste lapsevanemate mälestustega nõukogude ajast ja üheksakümnendatest. Lapsevanemad saavad aidata luua ühise arusaama sellest, miks klassiruumi tullakse. Komistuskohaks võib aga saada see, et lapsevanemal on teistsugune ettekujutus klassiruumis toimuvast – tema oma kogemusest lähtuv. Õhus on palju hirmu, et meie lapsi hakkavad õpetama «samasugused nõiad», nagu meil endil klassi ees olid. Meie oma kooliajast pärit müüdid on suuremad kui reaalne elu.

Olles üldse mitte meediavaenulik, luban endale sellise nalja, et õpetajatöö ja kooliharidus on teemad, mida käsitletakse pigem selle nurga alt, et kus need kahe peaga kassipojad siin on. Räägitakse eelkõige konfliktidest, mingitest märtritest ja plahvatusohtlikest nähtustest jne. Kuskil seal nende stereotüüpide supis on aga tavaline inimene, kes on õppinud oma tööd tegema, teeb seda hästi ja ei saa aru, miks üritatakse kogu aeg üles kloppida mingit ärevust.

See ei tähenda omakorda, et me ei peaks olema mures õpetajahariduse või õpetajaameti perspektiivide pärast. 

Dokument «Õpetajahariduse perspektiivid – olukord ja väljakutsed» näitab meile paljusid väga huvitavaid aspekte Eesti õpetajaskonna olukorrast.

 

 

Näiteks on pea pooled õpetajad üle 50 aasta vanad.

Samal ajal on meil tohutult palju õpetajaid, kes töötavad poole koormusega või vähem. Gümnaasiumiastmes on aga õpetajate ametikohti kaks korda vähem kui töötavaid õpetajaid. See jätab mulje, et meil on õpetajate üleküllus. Küsigem aga, kus on pealekasvav professionaalsete õpetajate põlvkond. Needsamad ligi 50-aastased õpetajad on ju osa ühest kunagisest suurest professionaalsest lainest. Kus on uus laine?

Mida saab teha selle uue laine tekitamiseks?

See algab väga palju küsimustest: kas õpetajaamet on miski, mida saab õppida; kuidas me seda õpetame; kas õpetaja on keegi, kes saab need oskused sündides kaasa; kas õpetaja on karismaatiline figuur, kes läheb klassi ja tekitab ühe käeviipega distsiplineerituse, motivatsiooni ja huvi aine vastu ning teise käega saputab kui maitseainet peale teadmisi?

Või on õpetajaamet midagi sellist, mis meenutab pigem kirurgi ametit – olen kõigepealt intern, resident ja siis see, keda lastakse südame-veresoonkonda opereerima ja kes alles siis võib lubada endamisi väikest jumalakompleksi: ma olen keegi, kes muudab inimeste elusid ja on ühiskonna alustala.

See viimane on muidugi jälle osa stereotüübist «õpetaja kui kangelane ja päästja». Iseenda kogemuse põhjal rääkides – see võib tekitada noortes õpetajates ka edevusekõdi: «vaadake, mina olengi üksik hunt, kes sellel ametikohal tööle asub». Sellise erilisena on end äärmiselt kihvt tunda, aga võib-olla peaks noor õpetaja ikkagi keskenduma sellele, kuidas õppida oma tööd võimalikult hästi tegema.
 

Kas selline sage ebarealistlik vaade õpetajale kui kangelasele noorte silmis paneb selle ameti kandjale koorma, mille kõrval õpetajaameti nappidest hüvedest ei piisa?

Kõikidele nendele küsimustele saab muidugi ilmeka vastuse lavastusest, mille me Kinoteatri inimestega kokku panime. Paavo Piik, Diana Leesalu, Henrik Kalmet ja Paul Piik on väga tugevad teatriprofessionaalid ja nad teavad, millistele nuppudele millistel hetkedel vajutada. Usun, et kui see lugu vaataja ees lahti rullub, saab siin esitatud küsimustele ka vastuseid.

Etenduse blogist:

Palju on küsitud, mille poolest erineb «Õpetaja Tammiku rehabiliteerimise» esitamine sellest tööst, mida teeb õpetaja klassi ees. Ma olen öelnud, et erinevusi on vist ikka rohkem kui sarnasusi, aga kui inimesed on täpsemalt teada tahtnud, siis olen tegelikult seletamisega hätta jäänud. Aga selle nädala alguses tegime esimesed läbimängud katsepublikuga ja olen hakanud vaikselt aimama…

Nagu iga õpetaja, olen ka mina harjunud sellega, et tund voolab oma rada pidi vastavalt kellaajale, meeleolule, tunni teemale jne. Improviseerid, katsetad. Üks harjutus, teine. Nad vastavad midagi, küsivad midagi. Siis sa seletad, näitad. 

Millised on veel ettekujutused õpetajaametist, mis teie kogutud lugudest välja koorusid?

Keskne haridusfilosoofiline küsimus on, kas õpetaja õpetab ainet või õpetab ta last. Nii palju, kui olen vestelnud oma tudengitega, kelle käest kogusin ka lugusid, paistab, et selles diskussioonis on viimastel aastatel jäänud ainealane pädevus tagaplaanile. Aga võib küsida ka nii, et võib-olla väärtusi, nagu töökus, järjekindlus, sihikindlus, saab õpetaja õpetada oma ainet edasi andes. Ka see, kuidas õpetaja ainet edasi annab, kujundab samal ajal last, juhul kui õpetaja arvestab lapse eripäraga.

Kui lisame siia aspekti, et uuringute järgi on noorematel õpetajatel vanematest kehvemad ainealased teadmised, siis muutub see küsimus veel eriti teravaks. Õpetaja tööoskused tulenevad väga suuresti tema ainealastest teadmistest. Mis ei tähenda, et metoodilised oskused poleks olulised. Selleks aga, et basseinis ujuda, on sul vaja vett tundma õppida. Õpetaja hüppab lastega koos sisse ja nad hakkavad koos harjutama – väärtused kujunevad selle käigus.

Õpetajana esindad sa ka seda absoluutselt haruldast liiki – meesõpetaja, sealjuures mees eesti keele õpetaja.

Selles on väga tugevat positiivset diskrimineerimist. Mulle on öeldud näiteks, et sa oled kindlasti väga hea õpetaja. Inimene pole mind kordagi klassi ees näinud ja arvab nii. Miks? «Aga sa oled ju noor mees!»

See on väga huvitav. Nagu näha, võib ka meesterahvas sattuda olukorda, kus tal tekkib vajadus öelda, et kuulge ometi, ma olen midagi enamat kui mu sugu. Vaadake parem mu tööoskusi ja -tulemusi, palun.

Sealjuures pole ma kunagi kuulnud väidet, et keegi on ilmselt väga hea õpetaja, kuna on naine. Aga just naistel on ju Eestis sellealane pikaajaline kogemus ja pädevus. Pigem peaks ju küsima meesõpetaja käest, kuidas sa vaeseke küll hakkama saad? Kuidas sind ikka selles ametis vastu võetakse? Sa oled ju valge vares, keda tajutakse võõrkehana, sul on kindlasti raske sisse elada!

See on selline pikk habemega lugu (naerab).

Mis aitaks siis õpetajate soolist tasakaalu parandada?

Ka sellele saab vastuse etendusest.

Kuidas sündis mõte teha sellest kõigest etendus?

Umbes aasta tagasi tuli mul mõte koguda õpetajate lugusid ja panna kirja ka enda lugu. Tahtsingi kirjutada raamatut õpetajaametist. Siis ühel hetkel nägin, et ilmus üks raamat, staažikamate õpetajate elulugude kogumik «Mina, õpetaja». Oli selge, et teema pakub huvi.

Üheks minu intervjueeritavaks oli ka Paavo Piik ja temaga koos hakkasime arutama võimalust, et teha näiteks midagi avaliku loengu sarnast ja et Kinoteater aitaks seda kokku panna. Ja niimoodi areneski sellest lõpuks monolavastus. Minu jaoks oli see silmiavav – nagu õpetajatööst, on ka teatritööst inimestel stereotüüpne arusaam, sest kõik oleme ju käinud koolis ja teatris!

Ja huvitav oli see, et kui meil olid juba Kinoteatriga proovid alanud, ilmus Viive-Riina Ruusi artikkel, kus ta ütles, et tegelikult tulekski õpetaja tööd käsitleda laval ja ta ei imestaks, kui varsti hakkaksid valmima sel teemal teatritükid.

Kinoteatri lavastus «Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine» esietendub laupäeval, 19. septembril Tallinnas kohvikus Sinilind. Etendust saab hiljem näha ka Viljandis, Rakveres, Pärnus, Kuressaares, Jõhvis ja Paides.

Loe veel Kinoteatri kodulehelt.