Steven Smit: mõistlikkusest pagulaste vastuvõtmisel

Aafrikast ja Lähis-Idast pärit põgenikud Foto: SCANPIX

8. septembril kirjutas Otepää vallavolikogu liige Siim Kalda ajalehe Postimehe arvamusportaalis avaldatud artiklis, et pagulaste jagamine omavalitsuste vahel peaks olema õiglane, ning võiks sõltuda omavalitsuste elanike arvust ning tulumaksu laekumisest. Näiteks 10 pagulast ei oleks Otepääle kuidagi üle jõu käiv ning samas ületaks Exceli tabeli väljapakutavat paarkümmend korda, kirjutab Otepää vallas sündinud ja üles kasvanud Steven Smit.

Kahtlemata jõudis ta selle mõttekäigu kirja panemise käigus välja arvutada ka Otepää valla vastavad näitajad (statistikaameti andmetel 2014. aastal Otepää valla elanike arv 0,28 protsenti ning KOVi füüsilise isiku tulumaksu laekumine 0,26 protsenti kogu Eesti vastavatest arvudest) ja jõudis järeldusele, et kui neid suhtarve rakendada praegusel hetkel Eesti poolt vastu võtta lubatud umbes 180 pagulasele, siis jääks selle definitsiooni kohaselt Otepää valla õiglaseks panuseks veidi alla poole pagulase, mille võib ju vabalt ka allapoole ümardada.

Kui siia veel lisada see, et Eesti on vastuvõetavate pagulaste osas ühe prioriteedina sõnastanud võimalusel perede eelistamise, ja kui igas peres on eeldatavalt 4-5 liiget, kui mitte rohkem, siis sellise õigluse definitsiooni kohaselt olekski Eestis üldse 5 omavalitsust, kelle elanike arv on piisavalt suur, et õiglaselt üks perekond pagulasi vastu võtta.

Kuna kriisikolded Euroopa läheduses ei ole kuhugi kadumas, siis on muidugi tõenäoline, et Eesti poolt solidaarselt vastu võetav pagulaste arv kasvab suuremaks kui praegu kokku lepitud, aga see ei muuda tõsiasja, et pagulaste õigluse sildi all numbriteks ja komakohtadeks taandamine ei ole lahendus.

Selle asemel, et näpuga Exceli tabelis õiglust taga ajada, võiks rõhuda hoopis mõistlikkusele - nii sellele, mis oleks mõistlik pagulaste jaoks, kui ka sellele, mis oleks mõistlik Eesti jaoks. Kindlasti ei oleks mõistlik pagulasi üle Eesti omavalitsuste ja külade peale ühekaupa laiali jaotada, ja sellega tarbetult halduskulusid suurendada - kaheaastase sisseelamisperioodi jooksul on ju paratamatult vaja igale pagulasele tagada nii keeleõpe, tugiisikud ning vajadusel ka elamispind, ja selle juures ei saavuta me kahesaja pagulase kahesaja asukoha vahel killustamisel mitte kuidagi mõistlikku efektiivsust.

Getostumine?

Samuti poleks selline lähenemine mõistlik ka pagulaste seisukohast, kuna samast kultuuriruumist ja sama keelt rääkivad inimesed saaksid lähestikku elades üksteist uude keskkonda sisseelamisel toetada. Paarist lähestikku elavast perekonnast getode moodustumiseni on kindlasti pikem tee kui võimalikust isolatsiooni sattumisest muude sotsiaalsete probleemideni, olgu need pagulased siis pärit Ukrainast, Süüriast või mõnest Aafrika riigist.

Otepää valla juurde tagasi tulles leiame, et hoolimata pidevatest intriigidest kohaliku võimu jagamisel ja teostamisel, on tegu tugeva ja jätkusuutliku omavalitsusega - KOVi võimekuse indeksis 2010-2013. aasta lõikes 215 omavalitsuse hulgast 29. kohal, mis väljaspool Harjumaad asuva omavalitsuse kohta on väga hea tulemus. Muuhulgas hindab KOVi võimekuse indeks ka tööandjate poolt loodud töökohtade arvu tööealise elaniku kohta, ja ka selles alamkategoorias on Otepää valla positsioon väga hea.

Valla suurim tööandja UPM-Kymmene Otepää AS plaanib valla arengukava kohaselt lisada lähiaastatel olulisel hulgal uusi töökohti, samuti leidub ka mitmeid muid põllumajanduse, metsanduse ja töötleva tööstuse ettevõtteid.

Sellele lisandub veel Otepää kaubamärgiks olev turismisektor, eesotsas SA Tehvandi Spordikeskuse ja selle ümbruses asuvate hotellidega, kelle klientidest moodustavad suure osa välismaised spordikoondised ja turistid. Nende klientide jaoks, kusjuures, oleks võimalike pagulastest töötajate esialgu vähem kui täiuslik eesti keele oskus tunduvalt väiksemaks probleemiks kui paljudes muudes valdkondades ja piirkondades.

Samuti on kohalikud elanikud aastate jooksul juba harjunud sellega, et Otepääl käib nii võõrkeelseid inimesi kui ka lihtsalt palju turiste, nii et ka mingist kõik-tunnevad-kõiki väikesest ja suletud kogukonnast ei saa juttu olla.

Ilmselt pole Eestis väga palju omavalitsusi, mis oleksid Otepää vallast oluliselt paremas positsioonis pagulaste vastuvõtmiseks, neile töö ja elukoha pakkumiseks ja Eesti ühiskonda integreerimiseks. Miks siis mitte näidata eeskuju nii ümbritsevatele omavalitsustele kui ka kogu Eestile ning selle asemel et otsida läbinähtavalt ebakonstruktiivseid õigluse definitsioone, võtta hoopis vallajuhtide tasemel vastu otsus esimesel võimalusel näiteks kahele pagulaste perele Otepääl elukoha pakkumiseks?

See arv – näiteks 10 inimest - ei oleks Otepääle kuidagi üle jõu käiv ning samas ületaks Exceli tabeli väljapakutavat paarkümmend korda, näidates et Otepää on valmis tugeva omavalitsusena näitama üles initsiatiivi ja panustama nii Eesti kui Euroopa ühiste probleemide lahendamisse.

Kes selgitaks?

Otepää vallalt – ja ka teistelt suutlikelt omavalitsustelt - eeldaks see esimeses järjekorras vaid osa mõne vallaametniku tööaja pühendamist esmaste logistiliste ning juriidiliste küsimuste väljaselgitamisele ja riigiametite ning kohalike tööandjatega suhtlemisele. Seda eesmärgiga selgitada välja riigi ning Euroopa Liidu toe täpne ulatus ja tähtajad ning kohalike tööandjate valmisolek mõnele pagulasele töökoha pakkumiseks.

Seejärel oleks vaja ette valmistada võimalikud eluruumid selleks perioodiks, mil nii Eesti kui rahvusvaheliste seaduste kohaselt on meie kohustus seda Eestisse saabunud pagulastele pakkuda – juhul kui omavalitsusel hetkel sobivad ruumid puuduvad. Kindlasti on võimalik selleks investeerida osa pagulaste vastuvõtmisega seotud toetustest ning soetada KOVi omandisse vajalikud eluruumid ja neid ka vajadusel remontida. See annaks tööd kohalikele elanikele või, miks ka mitte, vajalike oskuste olemasolul ka pagulastele endile.

Paari aasta möödudes, mil vastuvõetud pagulastel saabub kohustus sarnaselt kõigile Eesti elanikele oma elukoha eest ise muretseda, saaks omavalitsus neid ruume kasutada kas muudel eesmärkidel, või teenida neilt üüritulu. Pagulaste saabumise järel oleks kindlasti kriitilise tähtsusega pakkuda neile ka tugiisik. See võiks olla siis KOVi ametnik või ka lihtsalt ettevõtlik ja positiivselt meelestatud kohalik elanik, kes aitaks neil esmaste probleemidega tegeleda, veenduks keeleõppe efektiivsuses ning aitaks suhelda nii tööandja, kohaliku omavalitsuse kui ka riigiga.

Nagu ka Siim Kalda oma arvamusartiklis ütles, siis pagulased tulevad nagunii. Miks siis oodata viimase hetkeni ning otsida vabandusi, selle asemel et kohe – täna - selle küsimusega tegelema hakata, tagada võimalikult hea valmisolek ning välja selgitada võimalikud kitsaskohad?

Kõik Eesti omavalitsused ei saa oodata, et näha kuidas teistel läheb – keegi peab olema ka teenäitaja, ja kes oleks selleks parem kui üks Eesti võimekamaid omavalitsusi, kelle vallajuhid kahtlemata juba praegugi planeerivad, kuidas haldusreformi käigus ümbritsevaid omavalitsusi endaga liita.

Suurima probleemina – ja lihtsaima vabandusena – soovitakse kindlasti välja tuua kohalike elanike leppimatust meile koliva paari perekonnaga. Aga kas ei ole just vallavolikogu liikmed nii Otepääl kui ka mujal omavalitsustes kõige aktiivsemad ühiskondliku tegevuse aktivistid, kohalikud ettevõtjad ning arvamusliidrid?

Kas ei peaks just nemad olema need, kes peaks näitama ülejäänud ühiskonnale inimlikkuses eeskuju, selle asemel et ühiskonna ebaratsionaalsetele hirmudele viidates ja neid korrates väärarusaami veelgi võimendada? Kas ei võiks just need, eeldatavalt meie parimad inimesed, võtta enda rolliks nõu ja ettevõtlikkusega aidata paaril kannatanud ja oma kodu kaotanud perekonnal meie juurde oma uus kodu luua, ning neile võimalusel töökohti pakkuda? Või oskavadki meie parimad inimesed ainult kvoodidokumentidest komakohti lugeda?