Allar Veelmaa: kas põhikooli lõpus peaks olema eksamid, tasemetöö või valikuvõimalused?

Pildil tahvel. Foto: Sille Annuk

Haridus- ja teadusministeerium on teatanud kavatsusest muuta põhikoolis matemaatika ning eesti ja inglise keele lõpueksam kohustuslikuks. Seejuures on plaanis kaotada valikeksamid. Õpetajate Lehes annab kavandatavale muudatusele oma hinnangu Loo keskkooli matemaatikaõpetaja Allar Veelmaa. Oma arusaamu selgitavad ka koolijuhid.

Põhikooli lõpueksameid võib ees oodata reform – selline oli 31. juulil Postimehes ilmunud artikli pealkiri. Põhikooli lõpetamisega olevat vaja kindlasti midagi ette võtta. Nõus, aga kas peab alustama just kolmest kohustuslikust eksamist. Põhikooli murekohad on ju mujal. Mõned näited.

Kolm eksamit probleeme ei lahenda

Järeleksamid. Õigem oleks öelda nõrkade lõpueksamite kiirkorras ümbertegemine. Kas sellest saab seoses kolme kohustusliku eksamiga ajalugu? Juba aastaid kukub põhikooli matemaatikaeksamil 16–26 protsenti õpilastest läbi, kusjuures mõnes koolis ei saa ükski õpilane seda tehtud. Siis teevad läbikukkunud õpilased paari päeva pärast õpetaja koostatud järeleksami. Ja sünnib ime – suur hulk totaalselt põrunud õpilasi näitab järeleksamil üllatavalt häid tulemusi. Kas kolme kohustusliku eksami puhul see traditsioon kaob või laieneb matemaatikalt ka näiteks võõrkeele peale?

Hinnete väljavenitamine. Viimastel aastatel on 22 või 23 punkti väärt töö venitatud tihti 25 punktini, et saaks õpilasele kolme välja kirjutada. On ka selliseid eksamitöid, kus parandajad on mõelnud välja igasuguseid nippe, et õpilasele vajalik arv lisapunkte saada ja eksamitöö rahuldavaks tunnistada. Kolme kohustusliku eksami sisseseadmine seda probleemi ei kõrvalda.

Kas elektrooniline lõpueksam lõpetaks hinnete väljavenitamise? Ilmselt küll, kuid loodetavasti pole paljud matemaatikaõpetajad nõus, kui matemaatikaeksami asemele tuleb mingi testilaadne töö. Subjektiivsusest hindamisel saame lahti, kuid matemaatikaoskuse asemel hakkame kontrollima lihtsalt kunstrehkendamise oskust. Mul ei ole selle vastu midagi, kui põhivara kontrollitaks arvuti abil. Samas tõsisemad ülesanded, mille puhul eeldame, et laps oskab oma lahendust ka põhjendada, lahendatakse ikkagi paberi, pliiatsi ja kalkulaatori abil ja seda hindab õpetaja. Kui kunagi jõuame maailma viie rikkama riigi hulka ning muretseme igale lapsele digitahvli ja sellise tarkvara, mis võimaldab kergesti kasutada kõiki matemaatika erisümboleid ja muudab kõne tekstiks, siis võime juba ka elektroonilistele eksamitele mõelda.

Gümnaasiumide vastuvõtukatsed. Kas gümnaasiumid hakkavad vastuvõtukatsete asemel õpilasi vastu võtma põhikooli kolme kohustusliku lõpueksami hinde järgi? Teiste sõnadega – kas põhikooli lõpueksamitest saavad ühtlasi gümnaasiumi sisseastumiseksamid? Põhimõtteliselt poleks selles ju midagi halba, kuid tekib küsimus, kas gümnaasiumid tõesti jäävad juuni keskpaigani põhikooli kolme kohustusliku eksami tulemusi ootama? Julgen kahelda. Arvan ka seda, et süvaõppega gümnaasiumid ei loobu nagunii oma spetsiifikat arvestavatest vastuvõtukatsetest, sest põhikooli kolme lõpueksami põhjal on võimatu öelda, kas noor peaks valima näiteks muusikaklassi või matemaatika süvaõppe. Seega ei lahenda kolm kohustuslikku eksamit ka vastuvõtukatsete probleemi. (Vastuvõtukatseid ma täielikult siiski ei välista, sest kui koolimajja mahub ainult kolm klassitäit õpilasi, kuid soovijaid on üle tuhande, peab kuidagi valiku tegema.)

Kahju, mida toob valikeksami kadumine

Seoses kolme kohustusliku eksamiga kaob põhikooli lõpust valikeksami tegemise võimalus. Põhjenduseks öeldakse, et valikeksamite puhul on tekkinud alati väga väikesed valimid ja nende põhjal ei saavat tervikpilti sellest, mis seisus antud õppeaine õppimine ja õpetamine riigis on. Nii ei andvat valikeksamid piisavalt infot õppekava korrigeerimiseks, õppekirjanduse muutmiseks ning õpetajate täiendkoolituse planeerimiseks. Nii võib see ju ollagi, aga kui valikeksameidki enam ei ole, siis mille põhjal saab üldse väita, et näiteks füüsika ja bioloogia õppimise ja õpetamisega on kõik korras, kuid näiteks ajalooga on vaja midagi tõsist ette võtta?

See pole tõsine jutt, et valikeksami põhjal ei teki esinduslikku valimit. Meil on ju täpselt teada, kui palju mingit eksamit valitakse, ja pole mingi probleem tekitada kõikne valim, kui eksami sooritajaid on liiga vähe. Kuna eksamitulemused kantakse ­EHIS-esse, siis pole ka andmete statistiline töötlemine haridusministeeriumi allasutustes probleem.

Samas tahaks haridusametnikelt küsida, mitu õppekavamuudatust on viimase kahekümne aasta jooksul tehtud just põhikooli seniste lõpueksamite tulemuste põhjal. Kuidas ja kellele on antud soovitusi põhikooli lõpueksamite tulemuste põhjal õppekirjanduses täienduste ja paranduste tegemiseks; kuidas on lõpueksamite tulemuste põhjal muutunud õpetajate täiendkoolitus?

Lõpuks tähendab valikeksamist loobumine ka seda, et edaspidi on koolis ainult kolm riiklikult olulist õppeainet (emakeel, matemaatika ja inglise keel) ning ülejäänud ainete vastu ei tunne enam keegi huvi. Kas me tõesti tahame, et matemaatika- ja emakeeleõpetaja ning võõrfiloloogi töö oleks luubi all, aga muudes õppeainetes võib teha, mida hing ihaldab?

Kas lõpueksameid on üldse vaja?

Teades, kui palju probleeme ja sehkendamist põhikooli lõpueksamid on endaga kaasa toonud, tekib küsimus, kas meil on põhikooli lõpus eksameid üldse vaja. Seda meelt olen ma kindlasti, et üleminek kolmele kohustuslikule eksamile ja valikuvariantide välistamine on repressiivne samm, mis ei kaota petuskeemidega järeleksameid, ebaobjektiivset hindamist, selekteerivaid vastuvõtukatseid ega muid probleeme. Siit ka küsimus: miks me ei võiks põhikooli lõpueksamitest hoopiski loobuda? Kui mõni nüüd ütleb, et ilma eksamiteta ei ole kohe mitte kuidagi võimalik, siis võiks vaadata Soome poole. Sealses põhikoolis lõpueksameid ei ole ja pole kuulnud, et soome noorte haridusel midagi viga oleks. Kui lõpueksamitest täieliku loobumise mõte tundub algul mõnele liiga ketserlik, siis saab lauale panna päris mitu eksameid asendavat n-ö vahevarianti, mis kõik on kaalumist väärt.

Kolme viimase aasta hinded

Näiteks saab asendada lõpueksamid põhikooli kolme viimase klassi aastahinnetega. Need näitavad väga hästi, kas tegemist on motiveeritud õppijaga. Kui õpilase aastahinded on põhikooli kolmes viimases klassis stabiilselt head või muutuvad aina paremaks, siis võib eeldada, et ta saab hakkama ka gümnaasiumis ja kutsekoolis.

Nüüd võidakse öelda, et kui põhikoolis lõpueksamite hindeid välja venitatakse, miks ei või siis juhtuda, et põhikooli aastahindeidki hakatakse panema nii, et kõik näeks paberil kena välja. Jah, gümnaasiumisse ongi tulnud noori, kellel on tunnistusel viied, kuid kelle tegelikud teadmised ja oskused vastavad pigem kolmele. See näitab, et mõni laps on saanud põhikoolis häid hindeid pigem tubliduse ja püüdlikkuse kui teadmiste ja oskuste eest. Asi võib olla ka selles, et mõni õpetaja on lapse peretuttav, et lapse isa on näiteks remontinud õpetaja autot jne. Kuid kas sellised juhtumid pole siiski pigem erand kui reegel?

Õpilaste ülehindamise vastu aitaks aga see, kui õpilane saaks kooli lõpetada igal juhul – ka siis, kui tema kolme viimase klassi aastahinnetest on osa (või kõik?) puudulikud. Gümnaasiumi riigieksami hinded (või punktid) kantakse tunnistusele just sellistena, nagu need on – ühest punktist piisab, seda ei ole vaja venitada üle 20, ammugi mitte üle 50 punkti. Kui see süsteem gümnaasiumis töötab, siis miks ei peaks see toimima ka põhikoolis? Igatahes kaob ära tõsine vajadus õpilastele nende tegelikest teadmistest ja oskustest paremaid hindeid panna.

Eksami asemel tasemetööd?

Teine võimalus on asendada lõpueksamid tasemetöödega. Näiteks üheksanda klassi lõpus võib neid korraldada terve hulga juba aprillikuus pihta hakates. Tasemetöödega saab ju riik samuti kätte kogu vajaliku teabe, mis teda nii väga huvitab. Tasemetööl on mitu eelist – esiteks ei ole ta eksam ja teiseks ei hinnata teda nagu kontrolltööd. Lõputunnistusele saab kirjutada hinde asemel väga lihtsalt, et õpilane saavutas tasemetööga tulemuse, mis on näiteks 45% maksimumist. Põhikooli lõpetamist nii tagasihoidlik tulemus ei takistaks, gümnaasiumisse pääsemine võib aga muutuda küsitavaks. Mõistlik laps püüab siis paremini õppida, et gümnaasiumisse ikka ka saaks.

----------

KÜSIMUS KOOLIJUHTIDELE: Mida arvate põhikooli kolmest kohustuslikust lõpueksamist?

ALE SPRENK, Varstu gümnaasiumi direktor

Kahjuks on nii, et sõnades saame järjest vabamaks, kuid kohustuslike tegevuste nimistu koolis aina pikeneb. Minu arvates ei ole kõigi kolme lõpueksami kohustuslikuks muutmine mõistlik, kui põhikooli lõpueksamid üldse mõistlikud on.

IRINA ANTONJUK, Haabersti vene gümnaasiumi direktor

Küsisin meie kooli kolmelt õpetajalt, mida nemad asjast arvavad.

Õpetaja M: Põhikooli lõpueksamid peavad olema, sest kui õpilane teab, et ees on eksam, õpib ta hoolikamalt. Teiseks on eksam õpilasele väike samm täiskasvanuks saamisel. Kolmandaks saab riikliku eksami põhjal võrrelda õpilaste ja koolide taset. Matemaatikaeksam ei peaks siiski kohustuslik olema, sest isegi mõni väga tubli õpilane ei saa sellega hästi hakkama. Võib-olla peaks siin olema valikuvõimalus. Eesti keel võõrkeelena ja inglise keel peaksid aga põhikoolis kindlasti eksamiga lõppema.

Õpetaja D: Eesti keel peaks olema vene koolis riigieksam, kuid matemaatika ja inglise keel vaid koolieksamid, sest need on üpris rasked ained ja paljud õpilased ei suuda neid eksamil piisavalt hästi sooritada.

Õpetaja I: Soomest me eeskuju võtta ei saa, sest seal on nii palju abiõpetajaid, et iga nõrgem õpilane on luubi all. Lisaks toetavad Soome õpetajat sotsiaalpedagoogid ja teised tugispetsialistid ning lapsevanemale, kelle laps ei õpi, määratakse trahve jms. Meil Eestis on eksam see, millega saab õpilast mingil määral motiveerida ja ka distsiplineerida.

AARE KÜLAOTS, Paikuse põhikooli direktor

Õpilane võiks lõpetada põhikooli portfoolioga, milles on kõik oluline tema üheksa aasta jooksul tehtust. Ta saaks minna sellega nii gümnaasiumi kui ka kutsekooli ukse taha ja näidata, mida ja kuidas on koolis teinud. Portfoolios võib olla nii kohustuslikke kui ka vabatahtlikke asju, nii koolis kui ka väljaspool tehtut, näiteks ainetestide tulemused, aga ka spordisaavutused, esinemised kunstinäitustel, laulukooriga kontsertidel jm. Selline materjal iseloomustaks õpilast palju paremini kui kolm eksamihinnet. Portfoolio oleks muidugi internetis, kus ta on kõigile, kellele vaja, kergesti kättesaadav.

AHTO ORAV, Audentese erakooli juhatuse esimees

Põhikooli lõpueksamid ei ole olnud vajalikud, sest kogu info õpilase arengu, eelduste ja võimaluste kohta on kooli tasemetööde, koondhinnete jms näol olemas. Seepärast tehaksegi gümnaasiumi sisseastumiskatseid juba märtsis, ammu enne põhikooli lõpueksameid.

Põhikoolilõpetaja haridustee ei peaks sõltuma meie liiga faktikesksetest eksamitest. Noored arenevad erineva kiirusega ja mõni avaneb alles gümnaasiumi lõpuks. Kui nivelleerime kõik põhikooli lõpuks ühetaolistesse raamidesse, siis võivad kaotsi minna mõned väga head arhitektid, IT-juhid, ärimehed, poliitikud jt.

Kohustuslike lõpueksamite asemel võiks olla midagi muud, mis toob õpilase iseseisva panuse, loovuse ja teadmised esile. Praegune loovtöö põhikoolis ja uurimistöö gümnaasiumis seda rolli täidavad, aga ma ei välistaks ka mingit muud põhikooli lõputööd, kus õpilane saab ennast kompleksselt avada nii iseenda kui ka hindajate jaoks.

SIRJE SILD, Nõo reaalgümnaasiumi matemaatikaõpetaja

Põhikooli lõpueksamid võiksid ikka jääda, sest nad panevad õpitud materjali kompaktselt üle vaatama ja õpitut omavahel siduma. Hinnata võiks 100 punktiga. Järeleksami tegemise vajadus kaoks, kui kooli saaks lõpetada ka ühe punktiga. Põhikooli lõpus võiks olla neli eksamit. See käiks nii, et ministeerium teatab igal kevadel, mis aine eksam sellel aastal neljandana tuleb sooritada. Nii saab teatava vaheajaga kontrollida kõigi ainete taset.

KASPAR KAUGIJA, Tallinna Kopli ametikooli direktor

Kolme kohustusliku lõpueksamiga tahetakse rõhutada matemaatika olulisust ja see ongi oluline, sealhulgas kutsekooliõpilasele. Näiteks kinnisvarahoolduse erialal peab õpilane oskama pindala ja ruumala arvutada, et õige kogus värvi osta, torumees peab oskama arvutada, missuguse läbimõõduga ja mitu meetrit toru vaja on, jne. Igal töömees peab saama hakkama kulude ja tulude kokkulöömisega, arukalt majandamisega.

Samas on mul kahju valikeksamite kadumisest. Kas põhikool ei muutu sellega veel gümnaasiumikesksemaks, ehkki riik toonitab, et hoopis kutsekooli on vaja minna. Kes tahab kutsekoolis näiteks sepaks õppida, sellele ei ole kunstiõpetuse valikeksam sugugi vähem tähtis kui matemaatika. Tulevasele elektrikule või mehhatroonikule tuleb kasuks füüsika ja tulevasele kokale keemia valikeksam.

AIME NIIDAS, Tallinna ühisgümnaasiumi õppealajuhataja

Probleemiks kujuneb kohustuslik matemaatika lõpueksam, sest selles aines on olnud kõige rohkem läbikukkumisi ja järeleksameid ning õpetajate süüdistamist järeleksamil rahuldava hinde liiga kergelt väljapanemises. Tegelikult pole liiga kergelt hinnatud, sest tihti lähevad riiklikku lõpueksamit tegema õpilased, kes on õppinud keskmisest tunduvalt lihtsama individuaalse õppekava järgi. Lapsevanema toetusel valib selline õpilane ikkagi riigieksami – järsku on see sel aastal kergem ja laps teeb selle ära, ehkki aineõpetaja seda ei usu. Kui selgub, et eksam ei õnnestunud, teeb õpilane koolieksami, mis vastab tema individuaalsele õppekavale. Täiesti loomulik, kui õpilane saab sellega hakkama.

Kas ei võiks olla kaks võimalust: algul kõigile soovijatele riiklik lõpueksam, pärast seda aga tasemetöö neile, kes on õppinud individuaalse õppekava järgi, kes on kukkunud riigieksamil läbi jt? Tasemetöö tegijatel läheks lõputunnistusele hinde asemel punktiarv. Õpilane lõpetaks põhikooli mis tahes punktisummaga. Kutsekool näeks nii kohe, missugune õpilane vajab nendegi juures individuaalset õppekava. Lõpeksid ka alusetud süüdistused liiga kerges hindamises.