Teleajakirjanik Vahur Kersna rääkis toetuskontserdil «Sõbralik Eesti», et usub – kõik läheb nagunii nii, nagu minema peab, kõik läheb hästi. Ent samas ta mõistab neid inimesi, kes on tõsiselt mures ja kardavad.
Vahur Kersna: mõistan neid inimesi, kes on tõsiselt mures
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tere õhtust! Nii ilus õhtu, nii hea ilm, nii palju head muusikat, nii palju ilusaid inimesi. Nii palju häid ja õigeid mõtteid. Ma väga vabandan, kui ma nüüd hetkeks palun teil silmad avada, pilk tõsta ning vaadata enda ümber ning näha, et sellist Eestit, nagu praegu meie ümber, ei ole mitte kunagi olnud. Ei kultuurilises ega majanduslikus mõttes. Nii palju raamatuid, nii palju kontserte, nii palju hästi istuvaid riideid, nii palju kaubanduskeskusi, nii palju ilusaid autosid, nii palju häid ravimeid. See on tõeline unistuste Eesti. Nii hästi pole siin sel planeedil selles maanurgas mitte kunagi elatud,» ütles Kersna.
«Loomulikult me tahame, et selline õitseng kestaks aegade lõpuni ja et läheks veel paremaks. Mina ei muretse, sest ma tean, et kõik läheb nagunii nii, nagu peab, läheb parimal võimalikul moel. Aga ma mõistan neid inimesi, kes on tõsiselt mures, keda hirm on ajanud tagumistele jalgadele, kes kardavad.»
«Me oleme ju 20 aastaga ja väga kõva tööga ehitanud üles päris korraliku oma riigi ja nüüd me tahaksime seda rahus nautida igal võimalikul moel. Kohvikutes ja restoranides. Kontserdisaalides ja näituseväljakutel. Kas või oma kodus diivaninurgas või aiamaal. Aga maailm, sindrinahk, ei püsi paigal, vaid tormab erinevates suundades peadpööritava kiirusega edasi ja igal õhtul näeme uudistes tõusmas laineid, mis paljude arusaama käeulatusse jõudnud paradiisi-Eestist ähvardavad pilbasteks pühkida. Mida peaksime tegema ja kas me üldse saame teha midagi selleks, et meie ilus elu jääks kestma? Kuidas talitseda tormi, kuidas seista vastu laviinile, kuidas vältida tsunaamit?»
Kersna märkis, et inimkonna aegadepikkune kogemus ütleb üht: põgene, kui vähegi on, kuhu põgeneda. «Aga meie maailm on muutunud nii väikeseks. Ükskõik kui madalale murusse me endid ka ei suru, kui peadligi oma kõrvu ei hoia, jälgi jätmatult mööda ei mahu meist enam päriselt miski.»
Maailm meie ümber on ilus, karm ja halastamatu, tõdes Kersna. «Maailm ei pööra tähelepanu meie etteheidetele, hädaldamistele ning lollidele küsimustele. Ta kulgeb oma vääramatut rada. Rada, mida me paraku ei oska ette ennustada ega aimata.
Võib-olla tõesti seisame taaskord end pahupidi pöörava tuleviku lävel liiga naiivsete, usaldavatena, juba üsna pikast sõja-, katku- ja näljavabast ajast pehmenenutena. Aga me ei pea ega tohigi käed rippus ja mokad töllakil pealt vaadata, kuidas asjad juhtuvad, sest maailma kulg realiseerib ennast läbi meie, läbi iga inimese, tema tegevuse või tegevusetuse. Me oleme kõik osalised tõusudes ja mõõnades, muutustes ja arengus viimse päevani kestvas võitluses pimeduse ja valguse jõudude vahel,» kõneles Kersna.
«Täna me näeme, kuidas laulvast revolutsioonist õhku rippuma jäänud miraaž ühtsest Eestist on hajunud, läinud, ning avanud meie pilgule maastiku, kus igas vähegi põhimõttelises küsimuses jooksevad inimeste vahelt läbi sügavad verbaalsetest mürkmadudest kubisevad kraavid. Jah, me oleme erinevad. Palju erinevamad kui nahavärv, usk või armuorientatsioon, Aga olgu me nii erinevad kui tahes, nii kaua kuni kuulipildujad pole käsimüügis, nii kaua on meil lootust.
Aeg-ajalt tuleb elus ette päevi, mil tuleb küsida, kes ma olen, ning milliste põhimõtete nimel olen ma valmis lahingusse minema. Täna on üks nendest päevadest,» ütles Kersna lõpetuseks.