Näitleja Luule Komissarov rõhus oma kõnes toetuskontserdil «Sõbralik Eesti»sellele, et ükskõik, mis meie ümber ka ei toimuks, me peame jääma inimesteks.
Luule Komissarov: me peame jääma inimesteks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma olen ema, ma olen vanaema, kuid eelkõige olen ma siiski näitleja. Olen 73 aastat vana ja sellest 50 aastat olen teatrilaval tegutsenud. Mis minu ülesanne seal laval olles siis õigupoolest on? Olla meelelahutaja? Panna inimesi unustama argipäeva muresid? Seda kindlasti ka. Me kõik ju vajame aeg-ajalt pelgupaika. Kohta, kuhu põgeneda, kohta, kus unustada kõik see, mis on halb. Kuid lisaks sellele on näitleja ülesanne alati olnud, olla ühiskonnale peegliks.
Inimene vaatab lavalolijaid, tunneb ära iseennast, näeb distantsilt asju uues valguses ja muudab midagi oma mõtlemises. Niimoodi kõverpeeglis, veidi eemalt asjadele otsa vaatamine paneb meid tahes-tahtmata elu uues valguses nägema. Ja meile tundub, et teatrisaalist lahkudes oleme muutunud paremaks inimeseks. Mulle see mõte igatahes väga meeldib. Mis mulle veel meeldib, õigemini, kes mulle meeldivad? Teie.» ütles Komissarov.
Inimesed, kes on praegu Vabaduse väljakul. Inimesed, kes sallivad. Kas pärast kontserti tagasi kodulinna Viljandisse või tuuriga kuhugi teise Eesti linna minnes tervitavad teda samasugused headuse ja sallivuse eest seisvad ja laulvad sõbrad, küsis Komissarov, lisades: «Ma küll tahaksin seda väga uskuda, kuid ma pole selles kindel.»
«Minu kõige suurem soov oleks, et inimesed julgeksid omavahel rääkida. Just nimelt rääkida, otse näost näkku, mitte tagaselja, mitte internetis, mitte kuskil tagatubades. Ja teha seda rahulikult ning argumenteeritult, mitte kakeldes ja jäärapäiselt üksteisele vastu vaieldes,» ütles Komissarov.
Ta soovib sedagi, et inimesed tahaksid üksteist rohkem kuulata ja mõista.
«Hoolimata vanusest, soost, nahavärvist või ühiskondlikust positsioonist oleme me kõik luust ja lihast inimesed. Me kõik tahame tegelikult ainult ühte – elada turvaliselt, olla hoitud ja armastatud.»
Komissarov tunnistas, et võttis täna oma julguse kokku ja tuli lavale kõigi ette rääkima, paludes, et ka teda kuulavad inimesed sama teeksid julgeksid kõva häälega oma elujaatavat ning ligimest sallivat sõnumit levitada.
«Diskuteerige ka nendega, kellel on teistsugune arvamus maailma asjade üle. Kuulake ära ka nende seisukoht ja otsige siis üheskoos lahendust, et erimeelsused tänases Eestis leiaksid lahenduse. Levitage sõna, et ükskõik, mis ka ei juhtuks me ümber, me peame jääma inimesteks. Kes hoolivad ja armastavad üksteist ja kaitsevad endast nõrgemaid. Ja seisavad üldinimlike väärtuste eest,» ütles Komissarov. «Mina üksi ei saa olla peegliks ühiskonnale, aga kui me kõik, kes me täna siin oleme, peegeldame ja valgustame, siis on lootust, et mõistmist ja sallivust tekib ühiskonda rohkem.»