Poliitik Olga Sõtnik pidas toetuskontserdil «Sõbralik Eesti» kõne nii eesti kui ka vene keeles. Ta rääkis oma perekonnast. Emast, kes on Venemaal sündinud soomlane. Isast, kes sündis Ukrainas.

Kui tema Venemaal sündinud ema ja Ukrainas sündinud isa 60ndatel Eestisse saabusid, pidid nad alustama oma eludega nullist.

«Olen tihti mõelnud, kes mina siis olen. Kodus räägin lastega vene keeles. Olen Eesti kodanik, tegelikult maailma kodanik. Välismaal nimetan end täiesti vabalt eestlaseks.»

Sõtnik meenutas, et oli aeg, kui ta end parema meelega Eestis eestlaseks ei nimetanud. «See ei olnud iseenesest mõistetav, et nimetan end eestlaseks.»

Viimasel ajal on see tema sõnul aga muutunud. Nüüd võivad end inimesed, kes vähegi Eestit armastavad, kes Eesti kultuuri austavad, nimetada end eestlaseks. «Olen eestlane. See võib mõnele mitte meeldida. Mitmed mu sõbrad ei mõista seda. Nad ütlevad: Olga, mida sa räägid, sa ei saa kunagi üheks neist. Arvan, et keegi ei saa mulle öelda, kuidas end määratleda. Mina olen eestlane ja mul on väga hea meel olla täna siin ja tunda ennast uhkelt selle riigi elanikuna.

Soovin, et kõik inimesed Vaos, Lasnamäel, Narvas saavad end kunagi tunda nii, nagu mina tunnen end praegu siin. Tänapäeval on maailm nii mitmekülgne, et võime olla venelased, ukrainlased, ameeriklased, süürlased ning olla samal ajal ka Eesti rahva hulka kuuluvad inimesed ja nimetada end eestlasteks,» leidis Sõtnik.

«Mul oli au olla kaks korda järjest riigikogu liige. Oli võimalus hääletada seaduseelnõu poolt, mis midagi muudab. Üks oli e-residentsuse seaduseelnõu, teine kooseluseadus.»

Ta meenutas, et kooseluseadust arutades kandis ta sama särki, mida tänagi. Sel seisab kiri: «Armastus võidab vihkamise».

«Olen kindel, et ainult armastus ja üksteisest hoolimine viivad meid edasi. Et kõigil oleks siin hea elada, ükskõik, mis keeles nad räägivad, mis on nende seksuaalne orientatsioon või nahavärv. Armastus võidab vihkamise,» ütles Sõtnik lõpetuseks.