Näitleja Evelin Võigemast toonitas toetuskontserdil «Sõbralik Eesti» peetud kõnes, et mitte keegi meist ei saa valida, kuhu ta sünnib. Ta nõustub, et meie kultuur on ohus, aga mitte teise nahavärviga inimeste tõttu, vaid ohtlik on meie pidev ja kasvav sallimatus kõige ja kõigi suhtes.

Inimestel on hirm. Hirmu võib tekitada teadmatus või mure muutuste ees. Hirm teistsuguste inimeste ees ja ma ei pea silmas ainult nahavärvi. Hirmu võivad tekitada valefaktid. Kontekstist välja kistud artiklid. Teistsugune kultuuriruum. Aga hirmu võivad tekitada ka kõige tavalisemad inimesed meie endi seast, kes väidavad - iga roju, oma koju. Kui on must, näita ust. Kellele ainuüksi moslemi peakate on piisav põhjus kallaletungiks. Rääkimata inimeste kodude süütamisest.

Mina olen siin, et toetada kiusamisvaba ühiskonda. Ühiskonda kuhu laieneksid samad kokkulepped ja väärtused mida me oma lastele õpetame. Kaastunne, mõistmine, hoolimine, jagamine. 

Et iga roju oma koju. Aga kui kodu enam ei ole… Mis siis?

Kodu on kodu. 

Mitte keegi ei lahku oma kodust kerge südamega. Ei jäta maha oma tuba, oma asju ja raamatuid, et minna vastu eluohtlikule merereisile, teades et tõenäolisem on sellel reisil kaotada elu, kui jõuda turvaliselt kaldale. Inimene, kelle kodu on maha põletatud ei mõtle, et nüüd saan ometi kuhugi Euroopasse kergema elu peale minna. Ja sõda tabab nii arsti, õpetajat, automehaanikut, kirjanikku kui ka päevavarast,» ütles Võigemast oma kõnes.

«Minul on olnud täna väga ilus päev, tavaline pühapäev. Pannkookide ja rattasõiduga. Ma tulin siia kodust. Lastega. Me elame rahulikus ühiskonnas, hoolimata sellest, et me igas asjas teineteisega nõus ei ole. Aga ma usun, et ühes asjas oleme kõik ühel meelel. Me võime olla õnnelikud selle üle, et elame rahu ajal ja paraku võtame seda ilmselt iseenesestmõistetavana. Ka mina. Ja õhtul lähen ma oma koju tagasi, sest ma saan seda teha, sest kodu on kodu. 

Mitte keegi meist ei saa valida, kuhu ta sünnib. Millisesse kultuuriruumi, millisesse ajahetke.»

Võigemast toonitas, et alles mõnikümmend aastat tagasi olime me ise paadipõgenikud, kes põgenesid sõja eest. «Kas see, et meie esivanemate nahavärv oli teine, kui nendel inimestel, kes nüüd abi vajavad, tegi nad millegi poolest erilisemaks?» küsis Võigemast.

Ta ütles, et ka pagulane ei taha olla pagulane, vaid ta eelistaks igal juhul rahulikku pühapäeva koos pannkookide ja rattasõiduga kodus. Aga tihti on see tema viimane võimalus. Ja püsib lootus, et ühel päeval, siis kui kodumaal on sõda möödas, saab koju tagasi pöörduda. Nii, nagu lootsid seda ka eestlased, kes oma kodud maha pidid jätma.

Võigemast nõustub, et meie kultuur on ohus, aga mitte teise nahavärviga inimeste tõttu. 

«Ohtlik on meie pidev ja kasvav sallimatus kõige ja kõigi suhtes. Arvamine, et oleme teistest paremad ja targemad. Ainuüksi seetõttu, et me oleme eestlased - välja valitud, palju kannatanud, väga töökad, tagasihoidlikud, jonnakad ja kõige ilusamate naistega rahvas.»