Ajaloolane David Vseviov rääkis toetuskontserdil «Sõbralik Eesti» naeratamise tähtsusest ja sõprade valimisest.

Head inimesed, siin on hea olla! Sellepärast, et me ju naeratame üksteisele. Vähemalt mulle naeratati, kui ma siia tulin. Ma olen mõelnud päris palju sõbralikkuse ja ebasõbralikkuse peale. Olles aastaid, ja nüüd juba pikki aastaid õppejõud, olen ma aru saanud, et kui ma ei ole sõbralik, siis ma ei tee ju liiga teistele. Ma teen liiga iseendale!

Mul on endal halb olla, ma ei tunne ennast hästi. Ja võib-olla see ongi kõige olulisem ja ma tahaksin teile meelde tuletada, väga paljud seda kindlasti teavad, Kreeka mütoloogilist lugu Narkissosest. Sellest noormehest, kes ei osanud armastada. Milline oli temale karistus? Jumalik karistus talle ei olnud mitte see, et teda ei armastatud, vaid see, et ta armastas ainult iseennast.

Kõik ei pea ju olema meie sõbrad, ei need isegi, kes me oleme täna siia kogunenud, meie seas ega nende seas, kes siia võib-olla tulevad, aga minu jaoks on kõige olulisem küsimus: kuidas endale sõpru valime? millest me lähtume? millised on need kriteeriumid? Kui me paneme enese jaoks paika midagi sellist, et «must ei kõlba», «see ei kõlba», siis me jääme ise vaesemateks! Me piirame ju seda ruumi, kust me saame endale sõpru valida. Sõpru me saame valida ainult selle järgi, mis toimub meil vot siin (peas- toim.) ja ma ei tea, ma pole selle valdkonna asjatundja, aga mul on niisugune tunne, et meil on kõigil ajud enam-vähem ühte värvi.

Lõpetuseks ma tahaksin teile öelda Mahatma Gandhi sõnad ühe lausega: Argpüks pole võimeline armastama, see on julgete eelisõigus. Me oleme julged sellepärast, et me suudame armastada, suudame leida endale sõpru, lähtudes sellest, milline on see inimene kui inimene.

See oleks minu sõnum teile. Aitäh teile, siin on tõesti hea olla. Ma tahaksin, et meil oleks Eestis kogu aeg hea olla, et meid ümbritseksid sõbrad