Neeme Korv: õpiks õige autost loobuma?

Neeme Korv Foto: Liis Treimann

Mul püsib eredalt meeles üks autosõit Tallinnast Tartusse. Oli suvi, teeremontide aeg. Maanteel esines kokku kuus eri piirkiirust: 110, 90, 70, 60, 50, 30. See tegi sõidu erakordselt kurnavaks. Osa liiklusmärke oli kinni kaetud, osa asendatud ajutiste märkidega. Osa ajutisi märke oli poolviltu – saa siis aru, kas kehtib või mitte.

Püsikiirushoidja kasutamine polnud mõeldav, kuid see oli vaid väike tagasilöök mugavuses. Loomulikult peab juht jälgima liikluskorraldusvahendeid, kuid see teekond oli tõeline kadalipp. Võimalik, et liiklust mõnevõrra teistmoodi korraldades oleks saanud liiklejate närve säästa.

Maanteeamet kaalub ohtlikel teedel piirkiiruse langetamist 90-lt 80-le kilomeetrile tunnis. Arvamusfestivali debatil, kus 80-kilomeetrise tunnikiiruse teema tõstatati, oli see nagu avaliku diskussiooni minimudel. Me kõik oleme nii- või naapidi liiklejad, seega puudutavad liikluskorralduse küsimused igaüht ning igaühel on selle kohta oma arusaam. Liiklusohutuse asjatundjad peaksid aga teadma, et muutus on mitme otsaga asi. Liiklus on keskkond, milles valitseb tasakaal: kui teha muutus, tekib tasakaalupunkt teise kohta. See tähendab, et üht eesmärki saavutama minnes võib süsteem teisest kohast käriseda.

Väide, et väiksem sõidukiirus vähendab õnnetuste juhtumise tõenäosust ja kui midagi juhtub, on tagajärjed leebemad, on tõsi, kuid lahtisest uksest sissemurdmine. Teadlased võivad protsendi välja arvutada, kuid terve mõistus teab seda niigi. Kui tahta, et uus reegel hakkaks toimima, tuleb tõhustada järelevalvet. See nõuab ressurssi elavjõus ja tehnikas üsna pika aja vältel, sest juhid peavad ümber harjuma ja mõnedki eiravad uut korda. Võib-olla püüaks kõigepealt nii teha, et praegusest piirkiirusest paremini kinni peetaks?

Kuid on üks veel olulisem aspekt, nimelt hoiakud. Austrias on maanteedel piirkiirus 100 kilomeetrit tunnis, Norras 80. Mõlemad riigid on liiklusohutuse vallas tublid olnud. Olen sõitnud mõlema riigi teedel ja näinud, kuidas juhid piirkiirusest kinni peavad. Veel tähtsam on aga juurdunud käitumine, et kiirus valitakse vastavalt oludele. Kurvilisel mägimaanteel ei hakka keegi sõitma ei 100 ega ka 80ga, kuigi reeglid lubaksid.

Ka meie peaks piirkiirusega mängimise asemel töötama hoopis selles suunas, et kasvatada (tulevaste) juhtide vastutustunnet. See on pikaajaline protsess, kuid mitme riigi kogemus näitab, et töö kannab vilja. Muide, tänapäevases liikluskoolituses räägitakse juhtidele sellestki, et kõige säästlikum autokasutus on autot üldse mitte kasutada. Nali? Ei sugugi! Mõneski Eesti kompaktses linnas võiksime mõelda, enne kui oma igapäevast kilomeetrit-pooltteist tossutame.

Autor õpib Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledžis liiklusohutust.