Aimar Ventsel

FOTO: Peeter Langovits

Alustuseks peaks mainima, et ma toetan burkakeeldu Eestis. Mulle endale ei lähe too riideese ning selle kandmine eriti korda, ent tegemist näib olevat väga emotsionaalse teemaga, mille pinnal võivad tekkida ühiskondlikud pinged ja konfliktid.

Mõnevõrra on juba sõna võetud teemal, et tegelikult pole burka (ehkki tõe huvides on selle asja nimi nikaab) mingi integraalne osa islami garderoobist. Tegelikult ütleb koraan vaid «Nad varjaku pead katva rätikuga väljalõige rinnal» (24:31). Muidu väidavad eri koraanilõigud, et naine (ja ka mees) peab riietuma tagasihoidlikult.

Enese täielik katmine on islamimaailmas omane vaid teatud piirkondadele ning on tingitud kombinatsioonist, kus eriti pietistlik koraani interpreteerimine on kokkupuutes kõrbelise lõikava palavuse ning liivatormidega. Küsimus on aga selles, kuidas keeldu ellu viia. Vaid burka keelamine oleks diskrimineerimine (Anette Parksepp, PM 12.08.2015). Palju on viidatud Prantsusmaal (aga ka osas Saksa liidumaades) kehtivale seadusele, mis keelab religioossed sümbolid avalikus ruumis. Ning ühe hingetõmbega ka näo katmise keelamise seadused, mis kehtivad nii Prantsusmaal kui ka Saksamaal.

Iseenesest on siin tegemist teemaga, mille kallale ei saa kirvega minna. Meist keegi ei tea, kui palju hakkab Eestisse saabuma burkadesse mässitud naispagulasi, aga kui tuleb rikkurist ärimees Saudi-Araabiast eesmärgiga jalutada oma nais(t)ega Tallinna vanalinnas või suisa siia investeerida? Mis hakkab siis juhtuma?

Palju on räägitud, et peaks õppima Lääne-Euroopa vigadest, ent vähe on olnud juttu sellest, et õppida ka positiivsetest kogemustest. Kui palju on riigiaparaadi tasandil otsuseprotsessidest osa võtmas islamikultuure (õigusega mitmuses!) tundvaid inimesi? Kui palju on nähtud ette sama profiiliga inimeste osalemine pagulaskeskuste töös? Muidugi võib öelda põgenikele, et a) burka on Eestis keelatud ja b) see pole üldse islamis nõutav riideese, vaata koraani. Vastus on aga raudkindlalt, et meil on see niimoodi olnud juba iidamast-aadamast. Ja ollaksegi lõhkise küna ees.

Alati tasub vaadata ka asjaosaliste seisukohta. Lugemissoovitus siin oleks Asma Gull Hasani raamat «American Muslims. The New Generation», kus autor arutleb palju ka selle üle, kuidas tunneb ennast pearätti või burkat kandev naine lääne ühiskonnas. Ühesõnaga, küsimus on päris komplitseeritud. Ootame põnevusega lahendusi!