Anette Parksepp: näo katmise keelamisega seatakse piirangud meile kõigile

Anette Parksepp Foto: Sander Ilvest

Pärast seda, kui Prantsusmaa keelas avalikes kohtades näo katmise, avaldas Briti tabloidlehe The Daily Mirrori veebiväljaanne nimekirja gruppidest, keda keeld ootamatult samuti tabas: mesinikud, ninjad, pruudid ja hirmust näo katnud õudusfilmide vaatajad. Kuigi nimekirjaga keerati teema üle võlli, tasub sügavalt järele mõelda, mida me keelustame.

Prantsusmaa keelas mosleminaiste kehakatted burka ja nikaabi seadusega, mis ei luba avalikus kohas nägu katta. Seaduse arutelu keerles aga moslemite riiete ümber. Näib, et Eesti astub sama rada. Kuigi Margus Tsahkna ütles otse, et seadust arutatakse seoses pagulaste vastuvõtuga, jääb asja sisu veidi häguseks. Tsahkna sõnul on tarvis, et kõik oleksid avalikus kohas tuvastatavad.

Kui keelatakse näo katmine, keelatakse avalikus kohas ka maskid ja erinevad kostüümid. Seega seatakse piirangud meie kõigi ellu. Teine võimalus on keelata see, mida tegelikult keelata tahetakse: mosleminaiste rõivad. Aga see oleks diskrimineerimine, eks? Tegelikult pole neil kahel lähenemisel sisulist vahet.

Kui Eesti arutas kooseluseaduse vastuvõtmist, teadsid kõik, et sellega tahetakse lubada homoseksuaalsete paaride seaduslik kooselu. Siiski leidus poliitikuid, kes raiusid kui rauda, et seadus on hädavajalik ka eri soost paaridele, kes ei soovi abielluda. Ilmselt püüti näida vähem «äärmuslikud». Tulemuseks oli inimeste veelgi suurem pahameel poliitikute susserdamise peale. Jah, kooseluseadus on kasulik ka erisoolistele paaridele, aga nemad polnud probleemi keskmes. Samamoodi võib lepatriinumaskiga tänaval jalutav inimene olla potentsiaalne ohuallikas, aga tema pole see, kelle pärast soovitakse inimesi muuta «avalikult tuvastatavaks».

Kui Prantsusmaal puudutab näo katmise seadus vähem kui 2000 naist, siis Eesti grupp on täiesti marginaalne. Meie jaoks ei kujuta need naised ohtu, aga nende elu muudab see täielikult.

Prantsusmaa koolides keelati 2004. aastal kõik religioossed sümbolid, näiteks ei tohi kristlased kanda kaelas riste ja juudipoisid peavad jätma koju kipad. Eelkõige tähendab see, et moslemitüdrukud ei tohi kanda pearätte. Jõule peavad Prantsuse koolid probleemideta edasi, aga hidžaabiga tüdrukud saadetakse koju.

Prantsusmaa selgitab tegevust spetsiifilise arusaamaga riigi ja kiriku eraldatusest (laïcité), kuid tegelikult käivad seadused põhimõttele täpselt vastu. Samal ajal kui tänaval nikaabe kandvate naiste peale sülitatakse, aktsepteerib Prantsusmaa de facto endiselt neid religioone, mida ei peeta «vaenulikuks». Tuletan meelde, et Eestil pole riigireligiooni ega antireligiooni.

Kui Euroopa Liidu suurima moslemite kogukonnaga riigis Prantsusmaal puudutab näo katmise seadus vähem kui 2000 naist, on Eesti grupp täiesti marginaalne. Meie jaoks ei kujuta need naised ohtu, aga nende elu muudab see täielikult. Mõelgem sellele. Ja mida iganes meie riik lõpuks otsustab, tehkem seda otsekoheselt, avalikud arutelud olgu selged. Ei mingit kahepalgelist susserdamist saladuseloori varjus.

Karikatuur. Auto: Illustratsioon: Urmas Nemvalts